Foto: Mana Kaasik

Eesti metsa abiks?

Täna toimuvad mitmel pool üle Eesti meeleavaldused, et juhtida valitsuse ja Riigikogu tähelepanu metsa kultuurilisele ja ökoloogilisele väärtusele. Need on olulised kaalutlused, kasvava linnastumise taustal muutuvad järjest olulisemaks kõik looduskaitsealased küsimused, samuti kasvab vajadus kõigile kättesaadavate loodushüvede järele. Seega pean debatti oluliseks, aga jään täna koju.

Teen seda põhjusel, et metsade üle käiv arutelu on selgelt kallutatud argumentidelt emotsioonidele ning selle tänased vedajad on teadlikult valinud arutelu asemel vastandumise. Juba seatud eesmärk – metsade päästmine – on kõmuhimuline, abstraktne ja mittemõõdetav. Nii pole ime, et selle eesmärgi nimel on debati eestvedajate arvates sobilik rünnata (õnneks küll vaid sõnades) neid kümneid tuhandeid inimesi, kelle igapäevane töö ja teenistus on täna seotud metsade majandamisega. Samavõrd sobilik on nende meelest seada kahtluse alla eraomand, esitada meelevaldseid ja tõendamata süüdistusi korruptsiooni kohta, rääkimata lihtsalt riigiametnike, spetsialistide ja metsaomanike kaalutletud seisukohtade mahategemisest hüüdlausetega.

Emotsioonidele vaatamata metsamajandamine Eestis jätkub ja kaheldamatult peab see olema jätkusuutlik. Seda nii ökoloogiliselt kui majanduslikult, samavõrd aga ka kultuuriliselt. Ma ei näe, et harvesterioperaaatori või puitmööblitootja mõnitamine näitaks ühiskondlikku jätkusuutlikust ja seda kultuurilist arusaamist metsast, mida aktivistid väidavad end esindavat.

Kordan, et diskussioon metsa üle on vajalik ja Eestis võime täna olla väga uhked, et mets Eesti ühiskonnas on palju laiem mõiste kui puupõld. Igaühel meist on võimalus saada osa metsahüvedest nii läbi RMK avalike lõkkekohtade ja matkaradade kui maailmas küllalt unikaalse igaüheõiguse. Samuti vaadatakse Eestis perioodiliselt üle kaitsmist vajavaid metsasid ja nende pindala kasvab pidevalt.

Mõistagi on metsanduses ka probleeme, sealhulgas raiemahud, mis tänasel tasemel ei ole jätkusuutlikud. Samavõrd on aga probleemiks puidukeemia nõrk arengutase puidu edasisel väärindamisel ning liigne valmidus täita puiduga taastuvenergia eesmärke.Kõigist neist asjadest on vaja rääkida, kuid tänaste meeleavalduste poolt pakutav platvorm ei ole selleks sobiv oma emotsionaalse laetuse tõttu.

Selleks on vaja aktsepteerida ülalöeldut – metsa majandamine Eestis jääb alati meie majanduse oluliseks alustalaks ning pakub kaudselt leiba ligi kümnendikule riigist. Erinevalt tänastest aktivistidest on mul rohkem soovi ja usku viljakasse diskussiooni nende inimestega.

Mõnisada kuuse- ja männiistikut on siinkirjutajagi Järvselja Õppe- ja Katsemetskonnas pea igal kevadel maha istutanud. Paarikümnesentimeetrised istikud on tegelikult juba 3-4 aastat vanad, alguses on kuused väga aeglase kasvuga.

Jaga ja jälgi:
error2
fb-share-icon0
0
Postituse kategooria Mets

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.