26 aastat hiljem
Parvlaev Estonia uppumine 26 aastat tagasi tõi liiga paljude Eesti perede ellu leina ja sellest segadusest, kurbusest ja valust saime osa me kõik. Saime osa ka siis kui me õnnekombel ise ei kaotanud ühtegi lähedast. Minu põlvkonnas ja vanemate seas mäletavad vast kõik seda hetke, kui nad esimest korda õnnetusest kuulsid, nägid esimesi telekaadreid pääsenuist ja hakkasid ajapikku tajuma iga hetkega kasvavat lootusetuse tunnet.
Omal viisil on usutavasti paljud otsinud seletusi ja põhjendusi — miks ja kuidas sai juhtuda selline tragöödia. Ma tunnistan ausalt, et nii nagu paljud, ei jäänud ma rahule ametliku lõppraportiga ja otsisin koos sõpradega vigu, vasturääkivusi ja seletamata jäänud seikasid. Me leidsime neid mitmeid, aga aja jooksul õppisime oma kahtlustest lahti laskma. Ikka ja jälle kinnitasid valitsused, komisjonid ja eksperdid, et laevale sai saatuslikuks vöörivisiiri kinnitus, mis viis tormisel merel traagilise sündmusteahelani.
Oli teisi eksperte, kelle sõnul ei saanud uppumine toimuda kirjeldatud stsenaariumi järgi, aga me õppisime neid ignoreerima. Ka siis, kui leidis kinnitust kahtlus salakaubaveo kohta, õppisime pidama seda ühekordseks sündmuseks, millel ei saanud olla seost Estonia hukkumisega. Ka siis, kui hukkunute omaksed nõudsid valitsustelt uue uurimise algatamist, õppisime me kuulama seda vaikust, mis vastu kajas. Õppisime aktsepteerima, et pakutud sündmusteahel on kõige tõenäolisem ja et iga suure õnnetuse ümber jääbki midagi alati lõpuni selgusetuks.
Täna saime teada, et me oleme eksinud. Ei ole vahet, mis põhjustas augu laevakeres või mis määral see on seotud Estonia uppumisega. Meie valitsused on kõik need aastad kinnitanud, et nad on teinud kõik endast oleneva, et tõde välja selgitada. Täna saime teda, et see on olnud vale. Ei ole võimalik, et midagi nii massiivset oleks saanud jääda kahe silma vahele neil, kes oleksid tõesti otsinud. Ma ei tea, miks ei otsitud, aga ma olen piiritult pettunud, et meile on valetatud.
See ei ole etteheide tänasele valitusele, see on tõele otsavaatamise hetk meile kõigile ja meie riigile. Me oleme uinutanud end seda traumat unustama, aga me ei saa nii edasi minna. Kuitahes valus see poleks, me peame minema tagasi päris algusse ja ütlema, et iga viimane kui fakt, eeldus või tunnistus tuleb uuesti läbi käia ja sel korral teha seda ilma valetamata. Sest kuidas muidu saaksime me uskuda enam ühtegi valitsust, komisjoni või eksperti. Kuidas muidu saaksime me veel uskuda, et Eesti on riik, mis tegelikult ja päriselt suudab seista oma kodanike eest?
4
0