E-riik versus e-sigaret

Eesti elanikest suitsetab iga päev üle veerandi ja neist omakorda pooled surevad otseselt suitsetamisest põhjustatud haigustesse. Peatuge korraks ja pange suhtarvud absoluutarvudesse – suitsetamine tapab Eestis rohkem inimesi kui II maailmasõja aegsed ja -järgsed repressioonid.

On selge, et igasuguse tubakapoliitika esimene eesmärk peab olema vähendada nende raskete haiguste ja surmade arvu. On samuti arusaadav, et tänapäeval peavad kõik otsused, mis on mõeldud kaitsma inimeste tervist, lähtuma teaduspõhisest meditsiinist, mitte arvamustest või soovunelmatest.

Praegu on üks olulisemaid dokumente selles vallas eri ametite koostöös valminud «Tubakapoliitika roheline raamat» (RR). E-sigarettidest räägib selle alapunkt «3.3. Meetmed tubakatoodetele alternatiivtoodete turustamise reguleerimiseks».

Raamat annab alternatiividele – mitte ainult e-sigarettidele, vaid ka näiteks huuletubakale – hävitava hinnangu, ning soovitused on ühesed: «Keelata! Piirata!»

Uuringud puuduvad

«Ahaa!» mõtlesin mina, lugedes RRi koostajate nimekirja: sotsiaalministeerium, terviseamet, Tervise Arengu Instituut ja paljud teised väärikad asutused, mis iga päev tegelevad teaduspõhise meditsiini keerukate küsimustega.

«Ilmselgelt on tehtud vastavad uuringud ja jõutud tõdemuseni, et pealtnäha ohutud e-sigaretid sisaldavad ka mürkkemikaale ning laastavad kasutajate tervist samavõrd, kui seda teeb tubakasuits.»

Kuna viited neid kahtlusi kinnitavatele teadustöödele olid sellest lõigust välja jäänud, siis olin sunnitud kirjutama kolmele eelnimetatud asutusele ja veel mõnele arstile, kes avalikult e-sigarettide teemal sõna võtnud, ning paluma selgitusi.

Kõik asutused vastasid ja kinnitasid üheselt, et puuduvad teadusuuringud, mis võimaldaksid väita midagi e-sigarettide pikaajalise ohutuse kohta. Olin eelneva valguses üllatunud ning palusin RRi koostajatel selgitada, et kui puuduvad teadusuuringud, siis millel põhinevad keelavad ja piiravad soovitused. Sellele küsimusele ma enam vastuseid ei saanud, v.a terviseametilt, kes kinnitas/ei kinnitanud kafkalikult, et «[…] palun siinkohal mitte üheselt eeldada, et terviseamet ei poolda või pooldab karmima järelevalve kehtestamist […]».

Neis puuduvates vastustes on valesti vähemalt kaks asja.

Esiteks, erialaspetsialistid ei vaevu tutvuma teadusuuringute ja ekspertide arvamustega. RR viitab e-sigarettidest rääkides küll näiteks WHO eksperdigrupile, aga mitte mõnele teisele ja teisi seisukohti omavale. Vastajad olid teadmatuses ka uuringutest, mis on tehtud e-sigarettide lühiajaliste mõjude kohta. Spetsialist, kes esineb sõnavõttudega avalikult või kujundab poliitikat, peab selle kõigega kursis olema. Ükski asutus ega isik, kes mulle vastas, seda ei olnud – millest järeldan, et need asutused pole praegu pädevad kujundama teaduspõhist tubakapoliitikat, ning mul tekib küsimus, milliseid teisi vigu RR sisaldab.

Pesueht umbluu

Teiseks – kui pole teadustöid, mis annaks alust väita midagi e-sigarettide pikaajaliste tervisemõjude kohta, siis ei ole alust soovitusel neid piirata. Keelata ja piirata saab aineid, tegevusi või esemeid, millel on tõestatult suur kahjulik mõju kasutajale ja ümbritsejatele. Praegu pole kõigi konsulteeritud spetsialistide endi hinnangul alust seda väita. Järelikult ei ole tegemist teaduspõhise soovitusega, vaid soovitus lähtub muudest kaalutlustest. Muud kaalutlused põhinevad veendumustel, arvamustel, uskumustel ja nende kohta kasutatakse teises erialas terminit «umbluu». Ma väidangi, et e-sigarettide (ja huuletubaka küsimustes) on RR pesuehtne libateaduslik umbluu.

Millest raamatu koostajate selline ignorantne ja jäik seisukoht võiks tulla, on osalt fantaseerimise küsimus, kuid teisalt on see kirjas must valgel sõnastatud tubakapoliitika eesmärkides. Nimelt on selleks igapäevasuitsetamise levimusmäära jõuline vähendamine ning eesmärgi täitmise näitajaks on eluea kasv ja tervena elatud aastate kasv. Siinkohal ütlen mina, et on alustatud fundamentaalselt valest otsast – eluea ja tervelt elatud aastate kasv peaks olema eesmärgiks, ning kõik vahendid, mis selleks sobivad, peaks minema kaalumisele.

Jah, suitsetajate arvu vähendamine annaks soovitud efekti, aga isegi mitte RRi koostajad ei ole nii sinisilmsed, et uskuda, nagu praegused suitsetajad oma tegevusest loobuks. Soovides keelata ohutumad alternatiivid suitsetamisele, ütlevad RRi koostajad sellega üheselt: need inimesed ongi uue tubakapoliitika järgi mõeldud surema. Jah, suitsetamisvastase sõja ohvriteks ongi suitsetajad.

Ohutu e-alternatiiv

Ja lõpetuseks – mille alusel ma väidan, et suitsetamisele on ohutumaid alternatiive, näiteks e-sigaretid? Ilmselgelt lähtun ma olemasolevatest teadusuuringutest. Tavalise sigareti puhul ei ole peamiseks ohu allikaks nikotiin. See on küll mürgine, kuid tema mõju inimesele pole võrreldavgi paljudega neist ülejäänud 4000 kemikaalist, mida tubakasuits sisaldab. See kõik on elementaarne info, mida teab iga suitsetaja.

E-sigaretid sisaldavad ka mürgiseid aineid, aga esiteks on väiksem nende koguarv, kokku on tuvastatud mõnikümmend tubakasuitsust tuttavat. Ja teiseks on kontsentratsioonid 9–450 korda väiksemad kui tubakasuitsus. Siit saab teha ainult ühe järelduse: e-sigaretid ei ole tervisele ohutud, ent ei ole mitte ühtegi alust eeldada, et neil oleks tervisele tubakasuitsuga isegi ligilähedanegi mõju. See aga tähendabki ohutumat alternatiivi, mis omakorda tähendab pikemat eluiga.

Muide, vaatamata rohelise raamatu väidetele, on huuletubakas samuti ohutum alternatiiv suitsetamisele. Seda on Rootsi näitel uuritud ning surmaga lõppevate haiguste osas on vahe kuni 90%.

Kokkuvõtvalt loodan ma, et Eesti tubakapoliitika kujundajatel on piisavalt oidu, et võtta eesmärgiks suitsetamise ja suitsetajatega võitlemise asemel tervisekahjude vähendamine, ning lähtuda selle eesmärgi täitmisel juba teadusest, mitte soovunelmatest. Jõudu neile selles, ning võib olla kindel, et e-sigarettide kasutajad jälgivad häälekalt katseid sundida neid jälle hingama sisse tervistkahjustavat tubakasuitsu.

Loe lisaks: https://www.ohtuleht.ee/534011/kommentaar-e-riik-versus-e-sigaret

0