Energeetikas maksavad faktid

Artikkel ilmus esmakordselt 26.12.2022 Eesi Päevalehes: “Lemmit Kaplinski: energeetikas maksavad faktid. Need ütlevad, et ainult tuumaenergia vastab praegu 21. sajandi nõudmistele“

Möödunud nädalal argumenteeris sotsiaaldemokraat Artjom Dmitrijev Eestisse tuumajaama rajamise vastu. Artiklis maaliti laia pintslitõmbega nurka kõik tuumaenergia toetajad, mis samas toodud uuringule tuginedes tähendab samas suuremat osa Eestimaa elanikest. Omaenda riigi elanike tahte vastu energiapoliitikat teha ei saa. Ei saa ka nii, et luuakse puudulike teadmiste pealt tonte, nähakse iga nurga taga lobiste ja sildistatakse kõik muud arvamused provintsiaalseteks. Ärapanemise adrenaliinist õhutatud emotsioonid annavad küll hetkeks sooja, kuid energeetika pole siiski tunde- vaid täppisteadus. Siin pole tonte ja loevad lõpuks vaid faktid. Vaatame siis neist mõnda olulisemat fakti, mille allikaks pole mitte provintsielanikud, lobistid ega kapitalistid, vaid vähe väärikam seltskond.

Esiteks on levinud müüt tuumaenergiast kui suure keskkonnajalajäljega tehnoloogiast. Seda võimendavad Hollywoodi meistriteosed alates Simpsonitest ja lõpetades minisarjaga “Chernobyl”. Me ei tohiks arusaadavalt tugineda energeetika-alastes otsustes animatsioonitegelastele. Õnneks kehtib ka vastupidine tõdemus ja me ei pea ise käima läbi neid arvutusi, mida on korduvalt ja korduvalt teinud valdkonna eksperdid. Mina toetun oma seisukohtades kahele põhjalikule raportile:

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus andis möödunud aastal vastuse Euroopa Komisjoni küsimusele: kas tuumaenergia on erinevaid keskkonnamõjusid silmas pidades ohtlikum kui teised tänased rohetehnoloogiad? Raport vaatleb mitte vaid süsinikuemissioone, vaid maavarade ja maapinna kasutust, veetarbimist ja muid aspekte ning seal toodud vastus on ühene: Ei, kindlasti mitte ohtlikum. Lähtudes raportist defineeris Euroopa Komisjon tuumaenergia käesoleval aastal ka teatud mööndustega rohetehnoloogiaks.

ÜRO Majanduskomisjoni 2021. a. raport arvestas samuti laiapõhjalisi mõjusid elusloodusele, sh inimtervisele. Nende järeldus on veelgi must-valgem ja sedastab, et kompleksmõjusid arvestades on tuumaenergia tänaste teadmiste pealt kõige väiksema keskkonnajalajäljega elektritootmise tehnoloogia.

Kindlasti leiab üksikuid teadlasi ja üksikuid uurimusi, kes jõuavad vastupidistele tulemustele. See on ootuspärane ja teaduse tavaline toimimisviis. Mitte ühelgi sellisel üksikul teadustööl ei ole aga saagi olla eelviidatud raportitega sarnast üldistusjõudu. Kui leitakse täiendavaid kaalumist vajavaid aspekte, siis neid ka kaalutakse ning korrigeeritakse vastavalt ka järeldusi. Kui me toetume aga tänasele parimale teadmisele, siis on tuumaenergia kas kõige väiksema keskkonnajalajäljega tehnoloogia või üks kõige väiksema jalajäljega tehnoloogiatest. See on fakt nii palju, kui teadmispõhises maailmas miski fakt saab olla.

Teine levinud müüt räägib tuumaenergia ebavajalikkusest. Ma tahaksin kõigile neile väidetele vastata ühe sõnaga „Saksamaa“, kuid siiski vajab see selgitust. Saksamaa on teinud väga head tööd mainekujunduse alal ning teda peetakse täna üheks musternäidiseks nn rohepöördest elektritootmise valdkonnas. Tegelikkus on aga keerukam. Riik on investeerinud viimase 10 aastaga ca 160 miljardit eurot puhtama elektritootmise nimel. Sellega on nad saavutanud olukorra, kus soodsate ilmastikuolude korral toodavad nad valdava osa elektrist tuule- ja päikeseenergiast. Paraku aga elektritootmises pole oluline mitte vaid see, mida sa teed headel aegadel, vaid samavõrd või enamgi just see, mida sa teed halbadel aegadel.

Talvakuudel on Saksamaalgi nädalaid, kus tuult ei puhu ja päikest ei paista. Neil aegadel on nad tuntud topsivendadena tagasi vanade heade sõprade fossiilkütuste ukse taga ja 60%-70% riigi elektritarbimisest toodetakse ennekõike kivisöe- ja väiksemas mahus gaasijaamades. Sõltuvus on üks hirmus asi ja 10 aasta jooksul, mil Saksamaa on käinud oma “rohelist“ rada, on nad tegelikkuses avanud uusi söekaevandusi ja ehitanud uusi kivisöel töötavaid elektrijaamu. See miljonit aastate jooksul maapinda ladestunud päike on ainus tõeline salvestustehnoloogia, mis tagab elektrivarustuse pikkadel pimedatel talveöödel, mitte hüdropumplad või akud. Kui see ongi Saksamaa arusaamine rohepöördest, siis mina isiklikult ei pea mõistlikuks eesmärgiks Eestis tuuletul ajal elektrivarustuse tagamist just põlevkivi küttes.

Seega vaatamata üüratutele summadele ei ole Saksamaa suutnud luua olukorda, kus nende elektrivõrk vabaneks fossiilsest sõltuvusest. Paneme siia kõrvale nende naabri Prantsusmaa, kes toodab juba aastakümneid iga päev, iga tund pea kolmveerand vajaminevast elektrist tuumajaamades ning me näeme selgelt, milline lahendus tagab tegelikult keskkonnasõbraliku (vaata esimest müüti ülal) tootmise igal ajal. Kui Prantsusmaa mingil põhjusel ei sobi, siis vast Rootsi? Või Soome? Need riigid, mis püsivad elektritootmise keskkonnajälge reaalajas kajastavas portaalis Live Electricitymap (https://app.electricitymaps.com/) pidevalt, igal päeval, igal öösel ja iga ilmaga „rohelises“, on pea kõik tuumaenergiat kasutavad riigid. Välja arvatud Norra ja Island, aga mitte kõik ei saa sündida õnnesärgis nagu nemad.

Milline oleks siis Eestile sobivam lahendus? Ei ole vaja arvata, vaid lugeda minule teadaolevalt ainsat teadustööd, mis just Eesti elektrivarustust ilmas pidades kirjutatud on. Taltechi teadur Zachariah Steven Baird koos kolleegidega modelleeris Eesti elektrivõrku erinevate tootmisviiside korral 10-sekundilise intervalliga aasta lõikes korduvalt ja korduvalt ning pakkus välja parima lahenduse. Lisaks hinnale vaatasid teadlased ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid, so loodavaid töökohti ja muud seonduvat. Kõige optimaalsem valik Eestile on ca 2000 MW tuulikuid ja umbes 600 MW võimsusega tuumajaam. Ma ei saa öelda, et see teadustöö on eelnevate raportitega võrreldes niisama põhjalik, kuid ei ole ka põhjust arvata, et autorid toodud järelduses oluliselt eksiksid. Mõistlik on võtta arvesse, et Eestile on majanduslikult kõige mõistlikum lahendus, kus stabiilse tootmisega on kaetud umbes pool tarbimist ning ülejäänu on sõltuv kas ilmastikust või tagatud välisühendustega.

Huvitava märkusena – mõistagi modelleerisid autorid ka hüdropumplal põhinevaid salvestusseadmeid. Siin jõudsid nad üsna kiiresti arusaamiseni, et kui me tõesti soovime tagada varustuskindluse salvestusseadmetega isegi loetud päevadeks ja mitte nädalaks-kaheks, siis vajamineva taristu ehitamine läheb maksma umbes ühe Eesti riigi aastaeelarve suuruse summa. Lisame selle summa mõttes oma elektriarve võrgutasude reale ja näeme – suuri veereservuaare võimaldavate mägede puudumisel on salvestus lihtsalt pööraselt kallis!

Kas aga majanduslikult mõistlik tuumajaam on Eestisse üldse tehtav? On ju vaja koolitada spetsialiste ja muuta seadusi. See paistab olevat miski, mida Dmitrijev pidas oma artiklis pea ilmvõimatuks. Taas ei tasu sündmustest ette rutata ja välistada meie ametkondade, haridusasutuste ja ettevõtete võimekuse lahendada olemuselt tavapäraseid juriidilisi ja insenertehnilisi küsimusi. Keskkonnaministeeriumi juhitud tuumaenergia töörühm kirjeldab oma vaheraportist üsna selgelt vajalikke samme ja ajakava, tuleva aasta sügiseks valmiv lõppraport on aga see lõplik dokument, mis ütleb üheselt: tuumaenergia Eestis on tehtav selliste ja selliste sammude astumisel, kui me seda nii soovime.

Leheruum ei anna võimalust vastata igale müüdile tuumaenergia osas, aga millised hirmud pead ka ei tõstaks, vastu saab neile astuda vaid ühel moel – teadmisel, kogemustel ja faktidel põhinevate argumentidega. Me teeme täna energeetikas otsuseid, mille tulemusi näeme alles 10 aasta pärast. Seda nii tuuleparkide kui tuumajaama rajamise osas. Meil ei ole luksust lubada endale veel kord eksida nii nagu oleme seda varemalt juba korduvalt teinud. Seni on iga eksimuse päästnud põlevkivi, kuid nende katelde tööiga lihtsalt jõuab lõpule. Kui me tahame olla aastal 2035 edukas ja rikas riik, peame me elektri kallilt ostmise asemel oskama seda odavalt toota. Ilma stabiilse elektritootmiseta me seda eesmärki ei täida ning kõigist tänastest tehnoloogiatest on ainult tuumaenergia selline, mis suudab hinna, ohutuse ja keskkonnamõjudega vastata 21. sajandi nõudmistele.

4