Tartu vajab kultuuritehast

Selleks on kõigepealt vaja selgitada, mida see üldmõiste tähendab ja mida mitte. Kindlasti hõlmab kultuuritehas mingit hoonet või hoonekompleksi, mida hallatakse ühe tervikuna ja kus oma tegevusi korraldatakse.

Enamasti on selleks kohaks vana tööstushoone – aastakümnete eest alanud tööstuse kolimine linnakeskusest välja on suuresti kultuuritehaste sünni põhjuseks –, kuid rahvusvaheline praktika näitab, et kultuuritehaseks võib olla ka näiteks laev (NOASS Riias), raudteevagun (Village Underground Londonis) või hoopis sõjaväekasarmud (Rojc Alliance Pulas).

Tähtis on, et vanale kehandile leitakse uus, algsega otseselt mitte seotud kasutusotstarve ning seeläbi võidetakse avalikule ruumile tagasi tühjade akendega tondiloss, kaheldava väärtusega krunt või luuakse uus huvikeskus sinna, kus seda varem pole üldse olnud.

Kogukond määrab näo

Avaliku ruumi mõiste avab ka järgmise aspekti kultuuritehase olemusest: tema tegevus on seega suunatud avalikkusele ning kui ta on edukas, kujuneb ta kogukonna loomulikuks kooskäimiskohaks. Kogukond määrab aga paljuski mingi piirkonna näo, populaarsuse ja seeläbi ka kinnisvarahinna. Seega võib kultuuritehas suurel määral mõjutada piirkonna arengut.

Riikides ja linnades, kus kultuuritehase kontseptsioon on edukalt juurdunud, kasutatakse seda lähenemist teadlikult linna planeerimisel, et luua imago kaheldava või lihtsalt olematu mainega piirkonnale.

Heaks näiteks on Helsingi, kes tiivustatuna vanasse kaablitehasesse rajatud kultuuritehase edust arendab nüüd piirkonda Suvilahti katlamajja asutatud kultuuritehase ümber, nimega ja kaasabil. Eestis ei ole see lähenemine teooriatasandil tundmatu, kuid suhtumine on veel põhjendamatult skeptiline.

Seega rakendab kultuuritehas mingi seni linnaruumis «surnud» objekti kohaliku kogukonna teenistusse.

Selleks kasutab ta ennekõike kunstilisi võimalusi, mida pakuvad ühelt poolt püsiasukad – rentnikud –, teiselt poolt aga koostöös korraldatud üritused.

Nende täpne loetelu ei ole määratud, kuigi tihti on kultuuritehased seotud etenduskunstidega: suured tehasesaalid on hea keskkond nii teatrile kui ka näiteks kinole, tsirkusele või tantsutrupile.

Tegelikkuses on aga tegevuste hulk lai, iseloom tuleneb konkreetse tehase püsiasukate kooslusest, kogukonna huvidest ja näiteks erineb ka riigiti väga suuresti.

Kokkuvõtvalt on kindel ainult see, et kultuuritehas on mitmefunktsiooniline ja interdistsiplinaarne keskus.

Teine oluline tõdemus seoses tegevuste iseloomuga on, et kuivõrd väljund on suunatud kohalikule kogukonnale, siis ei ole ja ei saagi kultuuritehase edu mõõta käibe või veel vähem kasumi suurusega.

Siin lahkneb kultuuritehas selgelt näiteks loomeinkubaatorist (millist rolli kannab edukalt Tartus loomemajanduskeskus) ja täidab kultuuriruumis teist funktsiooni.

Need on mõned aspektid, mille olemasolu korral saab rääkida kultuuritehasest, kandku ta siis nime Tapamaja (Breemen), Meierei (Lund) või Polymer (Tallinn), lähtuvalt iga hoone ajaloost.

Tartus on tänapäeval mitmeid algatusi ja asutusi, millel on kultuuritehasele iseloomulikke tunnuseid, kuid üheski pole tervikkomplekti, ning seega on ettepanek selle rajamiseks igati põhjendatud. Olgu, võib lugeja küsida, sellist lahendust hetkel tõesti ei ole, aga miks teda üldse vaja on? Püüan lõpetuseks selgitada oma arusaama sellest.

Ühelt poolt on küsimus maailmavaateline. Olen veendunud, et kultuur ei peaks olema ülalt alla lahendus, mida linn elanikele pakub, vaid ennekõike selle linna elanike entusiasmist ja tegemise tahtest sündinud projektide, ettevõtmiste ja ürituste võrgustik, mida linn abistab vastavalt oma võimalustele.

Pärmivabrik, Genialistide klubi, Tartu Uus Teater, Karlova ja Supilinna selts, klubi Kink-Konk, trükimuuseum, Anna Haava hõivatud maja, rollimänguklubi Urg (kes veel mäletab) – need kõik olid või veel on isetekkelised nähtused, mis on pakkunud olulisi väljundeid erinevatele kogukondadele.

Tugi uutele projektidele

Paraku paljusid neid enam ei ole või vaaguvad nad hinge. Kas see tähendab, et me peaksime õlgu kehitama ja tõdema, et ju siis ei tasunud ära?

See suhtumine on lihtsalt piiratud, kuna nagu eespool mainitud, siis kogukonda teenindavad mittetulunduslikud keskused ei peagi end ära tasuma, mitte kunagi.

Kogu kultuuri taandamine majandusele on – täiesti iroonilisel kombel – omane pigem marksistlikule maailmakäsitlusele, ei ole enam eriti adekvaatne ega ühti ka minu omaga.

Olgu öeldud, et kaugeltki ei soovi ma ka maksumaksja rahakotti tehasega koormata, selliste asutuste loomiseks ja käigushoidmiseks näitab kasvõi naaberriikide kogemus ette omad lahendused. Neist aga vahest teinekord.

Peale maailmavaatelise sümpaatia tõden ka pragmaatilisemalt, et tugev kogukonnakeskus loob võimalusi. Kultuuritehas, millel on olemas mitmesugused ruumid, koostööaltid püsiasukad ja -sissetulekud ning pädev meeskond, on tugistruktuur uute kultuuriprojektide arenguks.

Olgu nendeks teater, muuseum, kontserdisari, tantsuetendus või mõni sedasorti ettevõtmine, mida mina siin ja praegu ei oska isegi ette kujutada. Kultuuritehas saab kasutada ja peab kasutama oma võimalusi selliste projektide toetamiseks ja nõustamiseks, kuni nad jõuavad iseseisva väljundini.

Kuni iga uus tegija peab tõestama end kümnel rindel korraga, me kaotame inimkapitalis ja realiseerimata jäävad paljud võimalused muuta linna igapäevaelu tähendusrikkamaks nii meile endile kui ka külalistele mujalt. Oma ümbruse mõtestamine aga ongi kultuur ning kultuuritehas on üks puuduv tugistruktuur selles vallas.

Seega kordan taas: kui Tartu tahab olla kultuurne linn, siis vajab ta ka kultuuritehast.

Kuhu, kuidas ja millal kultuuritehas rajada – neile küsimustele otsib vastuseid ürituste sari «Eksirännakud», mille avaüritus on juba käesoleval laupäeval.

Loe lähemalt: https://leht.postimees.ee/1260202/lemmit-kaplinski-tartu-vajab-kultuuritehast

0