Eesti metsa abiks vol3

Rääkides metsast, siis millest me räägime, kas ökosüsteemist, pelgupaigast, majandusressursist, tööandjast, kultuurimälust, primaar- või sekundaarsuktsessioonist, matkarajast või linna läbivast rohekoridorist? Minu arvates peame me rääkima neist kõigist ja tegema seda astudes kaks samu vastu neile, kelle käsitlus paneb rõhuasetuse meist erinevale metsahüvele. Nii ongi mõnikord mõistlikum alustada sellest kellega metsast rääkida, kui sellest millest täpselt rääkida.

Sügisel palusin rääkima kaks metsaga hästi kodus olevat inimest, kellel on teadmised ja tahtmine rääkida enamast kui oma igapäevasest vaatenurgast. Mõned minutid neist vestlustest saime ka videosse ja kuigi osa õigest aparatuurist koju ununes ja mobiiltelefon taskus valel hetkel helisema kippus, siis hea töötluse tulemusena on nad mõlemad teie ees. Aitäh, Mart Erik ja Urmas Tartes, et leidsite terve päeva minuga rääkida ja lubasite oma juttu ka teistega jagada.

Minu intervjuu Mart Erikuga

Intervjuu Urmas Tartesega

Minu seisukoht metsamajandust puudutavates küsimustes on täna küllalt selge ja on kokku võetav järgmiselt:

🌲Raiemahust rääkimine eksitab kõiki osapooli, kuna tegemist on erinevate otsuste tulemusel kujuneva numbriga, mitte otsuste lähtepunktiga. Selle asemel peame me rääkima kaitstavate metsade, teiste koosluste ja samuti kaitstavate elupaikade mahust ja ulatusest. Kas ja kui paljukaitset vaja on, seda peame küsima bioloogidelt, mükoloogidelt, ornitoloogidelt, ökoloogidelt — spetsialistidelt kõige elava osas, mis mulla sees, peal ja kohal võrsub, juurdub, roomab, lendab…

🌲Piirangute kehtestamisel peab aga olema tagatud õiglane kompensatsioon neile, kelle maadele piiranguid seatakse. Teisiti ei ole see mõeldav — looduskaitse on meie ühine asi ning ühiste eesmärkide saavutamiseks oleme kutsunud ellu riigi ja selleks kogume ka makse. Looduskaitselisi piiranguid ei saa maksta kinni üksikisikud ja mina julgen väita, et valdav osa metsaomanikke aktsepteeriksid meelsasti rangemad nõuded, kui need kompenseeritakse õiglaselt. Mõistagi on veel ka igaühe looduskaitse, mida ma kindlasti toetan ja kutsun kõiki oma koduaias, metsas ja kasvõi aknalaual mõtestama läbi võimalusi anda oma väike ja vabatahtlik panus.

🌲Lageraiete keelustamist ega olulist piiramist ma ei poolda, majandusmetsas on lageraied õigustatud, kuni lankide suurused jäävad mõistlikesse piiridesse. Peangi lageraie kui majandamisvõtte asemel probleemiks rohekoridoride katkemist, mis on liiga suurte lankide või kõrvuti asetsevate lankide tagajärg. Arvestades, et me Eestis on palju väikemetsaomanikke ja nii loodetavasti ka jääb, siis tekib paratamatult küsimus kõrvuti asetsevate metsade osas. On väga keeruline leida lahendus, mis leiaks tasakaalu omaniku õiguse ja keskkonna huvide vahel kui üks naaber oma metsa maha võtab ja teisel seda teha ei lubata. Kindlasti ei ole siin lahenduseks aga ühe või teise majandamisvõtte keelustamine või kohustamine.

🌲Raiele järgneb aga istutamine, mida ma kuidagi ei saa nimetada puupõldude rajamiseks. Valdav osa tänaseid seene ja marjametsasid on omal ajal istutatud, harvendatud, hooldatud. Nii raiesmik kui noorendik on etapp poollooduslikust metsakooslusest ja pakuvad hüvesid inimestele aga ka teistele liikidele. Metsauuendamisel tuleb aga kindlasti pöörata jätkuvat tähelepanu monokultuuride vältimisel ja seda nii loodusliku mitmekesisust silmas pidades kui ka lihtsalt majanduslikus mõttes. Kliima soojenedes on eriti oluline segapuistute loomine ja selles suunas täna järjest ka liigutakse.

🌲Kuigi raiemahtusid eesmärgiks võtta ei saa, näen mina ja näevad kõik metsamehed, et tulevikus raieküpsete metsade hulk langeb ning paratamatult langevad sellega ka varutava puidu kogused, stabiliseerudes orienteeruvalt 10 miljoni tihumeetri peal aastas. See on tänasest ligi kolmandiku võrra väiksem number ning tähendab, et puidusektor peab orienteeruma ümber suurema lisandväärtuse tootmisele. Ma ei tea, millised on selles vallas näiteks puitmajade või mööblitootjate vajadused (rääkige palun!) aga kindlasti peab riik juhtima strateegilist protsessi puidukeemia arendamiseks Eestis.Ja lõpetuseks — mis on mets minu enda jaoks?

Mulle ei kuulu metsa ja ma olen seetõttu sügavalt tänulik, et Eestis ühena vähestest riikidest maailmas eksisteerib igaüheõigus ja RMK rajatud matkaradade, metsaonnide ja lõkkekohtade võrgustik. Mulle on aga jäänud mulje, et RMKle on selles osas pandud vastukäivaid nõudmisi ning seetõttu on mõned omal ajal algatatud head ideed jäänud toppama ja rajad rohtunud. Tahaksin näha, et loodushariduse, vabaõhueluviiside ja ka sellesama igaüheõiguse propageerimiseks lookleks metsade vahel rohkem radasid ja neil longiks rohkem matkajaid. Ma usun, et kõige muu kõrval jätkub ruumi ka neile.

Jaga ja jälgi:
error2
fb-share-icon0
0
Postituse kategooria Mets

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.