Tartu muuseumid ERMi-järgses maailmas

Eesti Rahva Muuseumi valmimine seab Tartu ülejäänud muuseumid uude olukorda. Mida teha, et külastajad leiaksid üha sagedamini tee ka linna teistesse muuseumidesse? Kui kasulik oleks linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone rajamine?

Eesti Rahva Muuseumi avamine on loonud kõigile Tartu muuseumidele ainulaadse võimaluse ja isegi kohustuse vaadata uuesti üle oma eesmärgid, hinnata muutunud võimalusi, leida uusi külastajaid ja mõtestada ühist kultuuripärandit. 

Tartu linnavalitsus otsib praegu uut hingamist linnamuuseumile. Koos kultuuriministeeriumiga arutatakse Tartu kunstimuuseumi tulevikku. Linlastel tuleb samal ajal otsustada linnasüdame esindushoone saatus. Need pole aga üksikküsimused, vaid kõik otsused peavad teenima Tartu linna ja laiemalt kogu piirkonna strateegilisi eesmärke kultuuripärandi ning turismi- ja elamusmajanduse valdkonnas. 

Kuigi tööd on alustatud, ei ole linn veel jõudnud sõnastada oma nägemust terviklikust muuseumide ja külastuskeskuste võrgustikust. Seetõttu ei ole praegu mõistlik astuda ennatlikke samme, vaid töötada koos asjaosalistega välja tegevuskava, mis toetaks Tartu kui regiooni tõmbekeskuse edasist arengut.Linnal tuleb võtta taas lauale plaan rajada muuseumi- ja raamatukoguhoone südalinna, panustada muuseumide ühisturundusse ja -piletisse ning võtta enda kanda osa vastutusest seni vaid riigimuuseumina tegutsenud Tartu kunstimuuseumi eest.

Kuigi pool muuseumide tegevusest on seotud kogudega, räägin ennekõike teisest poolest – külastajatest ja külastatavusest. Kogude asjus pole vaja astuda murrangulisi samme, tuleb vaid jätkata liikumist ühishoidla rajamise suunas. Külastatavuses on ERMi valmimise järel toimumas muutused ja neid tuleb analüüsida. 

Tartu linnas tegutsevaid (linna, riigi ja eraõiguslikke) muuseume külastati eelmisel aastal hinnanguliselt 300 000 korda. Koos ERMi ja teaduskeskus Ahhaa külastajatega on see arv aga ligi kaks korda suurem. 

Just viimased on külastajamagnetid – asutused, mille pärast võetakse ette reis Lõuna-Eestisse. Ükski teine Tartu ega Tartumaa külastuskeskus ei saa end samasse kaalukategooriasse paigutada ning seetõttu tuleks linna ja piirkonna kui terviku huvides keskenduda ennekõike sellele, et turist – tulgu ta Valgast või Valmierast – saaks lisaks oma peamise huviobjekti külastamisele osa teistestki elamustest. 

Selleks tuleb muu hulgas võtta taas lauale plaan rajada esinduslik ja tänapäevane muuseumi- ja raamatukoguhoone südalinna, panustada muuseumide ühisturundusse ja -piletisse ning võtta enda kanda osa vastutusest seni vaid riigimuuseumina tegutsenud Tartu kunstimuuseumi eest.

Ikka ja jälle on paljudele üllatuseks, et Tartu kunstimuuseumil pole peale viltuse maja üürilepingu formaalset sidet Tartu linnaga. Tartu kunstielu üks tuiksooni, Pallase ühingust välja kasvanud ja suurel määral just Tartuga seotud kunstnike töid koguv Tartu kunstimuuseum on riigiasutus, mille üle puudub linnal tegelik kontroll ja ka vastutus. 

Samas on muuseum enam kui 75 aasta jooksul arenenud keerukaid radu pidi just Tartus ja teinud kaasa kõik selle linna tõusud, mõõnad ja kriisid. On ainumõeldav, et Tartu linn lööb seni üksi vankrit vedanud kultuuriministeeriumiga käed ning näiteks sihtasutuseks vormistatud Tartmuse toimimise eest hakkab vastutama ka linn. 

Üks selle arengu väljendusi võiks olla kunstimuuseumile esinduslike ja tänapäevaste pindade loomine südalinna, võttes aluseks 2011. aastal välja käidud kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone mõtte. 

Praegu näeb üldplaneering sobiva asukohana platsi keskpargis Vabaduse puiestee ääres. Kui võtta lisaks kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu vajadustele arutusele ka Tartu ajaloolise ülevaate esitlemine, siis on alal potentsiaali kujuneda linna tõeliseks kultuuriliseks keskuseks, sündmuste paigaks ja Tartu visiitkaardiks nii tartlastele kui ka külalistele.

Ühine muuseumihoone südalinnas võiks olla ka koht, kus tutvustatakse ja esitletakse klassikalist ja nüüdisaegset kunsti, Tartu enam kui tuhandeaastast ajalugu, aga ka tulevikku. Moodne muuseum ei ole pelgalt ruumivaikus, vaid koht, mis haakub linnaga, kust saab astuda läbi, et tutvuda näiteks avalike planeeringutega, osaleda kaasava eelarve aruteludes või lüüa muul moel kaasa oma linna tuleviku kujundamisel. Nii võiks unistada kunsti ja demokraatia taasühinemisest Emajõe Ateenas. 

Käsikäes üldise arenguga kasvaks ka jalgsi ja jalgrattaliiklusele pühendatud aktiivse ning sisutiheda tänavaruumi osa südalinnas. Milliseks kujuneks uute võimaluste avanedes linnamuuseumi filiaalide struktuur või mis saaks nn viltusest majast – need on küsimused, millele veel vastust ei ole. 

Tartu kunstimuuseumil on aga uus direktor (26. juunist asub sellesse ametisse Signe Kivi – toim) ja loodetavasti õnnestub uute väljavaadete valguses sel korral ka linnamuuseumi direktori konkurss ning koos erialaspetsialistidega leitakse selline lahendus, mis teenib ülesannet pakkuda nii tartlastele kui ka külalistele läbimõeldud elamusi.

Millega aitame külastajatel jõuda muu hulgas ka uude ühishoonesse? Tartlastele pakub kavandatav keskus piisavalt tegevust, et neid sinna ikka ja jälle tagasi tuua – näitusele, arutelule, lugemisõhtule. Et aga jõuda turistideni, peame siiski lähtuma sellest, et need tulevad Tartu piirkonda ennekõike magnetite – ERMi, Ahhaa, aga vahest ka jääajakeskuse – tõmbel. 

Seega peaks esimene eesmärk olema teadvustada külalistele teiste muuseumide ja elamuskeskuste olemasolu ning julgustada neid seeläbi veetma Tartus kauem aega. 

Seda vastutust ei saa veeretada ühegi muuseumi või elamuskeskuse peale, vaid sellega peab palju jõulisemalt tegelema kas SA Tartumaa Turism, linna avalike suhete osakond või mõni erialane asutus. 

Teiseks peame tegema külastamise taskukohaseks, milleks tuleb kaaluda ja arvutada läbi võimalused kehtestada ühine Tartu pilet või M-pilet, mis võimaldaks külastada soodsamalt mitut asutust. 

Kolmandaks tuleb muuta külastamine mugavamaks ja selleks tuleks siduda ühispiletiga nii võimalus kasutada Tartu ühistransporti kui ka soodsamaid parkimisvõimalusi.  

Kõige selle juures tuleb pidada meeles, et ühes elamuskeskuses või muuseumis tehtud kulutused on väike osa rahast, mis külastaja piirkonnas välja annab: lisanduvad ju kulutused toitlustusele, majutusele jt teenustele. Muuseumide läbimõeldud toetusprogramm ei ole piirkonnale kulu-, vaid tuluallikas, mille abil sünnivad töökohad ja kasvab maksude laekumine.

Kokkuvõtvalt on vaja muutusi Tartu muuseumimaastikul ning kohati peab kaaluma ka liitmist või sulgemist. 

Ühtegi sellist sammu ei saa aga astuda kiirustades ning enne tuleb lahendada aastaid õhus olnud probleemid, määrata tulevikukurss ning seejärel leida julged ja visiooniga inimesed, kellele usaldada Tartu kultuurielu korraldamine ja arendamine 2024. aastaks Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimisel.

Avaldatud: https://tartu.postimees.ee/4081303/tartu-muuseumid-ermi-jargses-maailmas

1