Miks ma kandideerin Riigikokku

📢 Kandideerin Riigikokku ja teen seda SDE Tartu nimekirjas. Need mõlemad valikud on tulnud väga raskelt ja tahan koos oma kandidaadinumbriga jagada põhjuseid, mis selle otsuseni viisid. Loodan, et oma sisemiste kõhkluste välja rääkimine aitab kaasa usalduse loomisele ja valiku tegemisele, mitte vastupidi. Niisiis:

👨‍💼 Esiteks olen saanud eelmistel volikogu valimistel täiesti korraliku mandaadi töötamiseks Tartu abilinnapeana. Mu tööst ei saa igapäevaselt leheveergudelt lugeda, aga minu kätte on usaldatud näiteks eestikeelsele haridusele üleminek Tartu linnas, muukeelsete laste toetamine meie koolides ja huvihariduse lõimimine üldharidusega. Nende eesmärkide suunas oleme aasta jooksul teinud suuri samme. Riigikokku minnes peaksin andma kõik need teemad üle kellelegi teisele. Kas mul on moraalne õigus suhtuda mulle usaldatud ülesannetesse nii, et keegi teine lahendab? Kaalusin seda pikalt ja jõudsin siiski järeldusele, et Tartu linnas leidub inimesi, kes on haridusküsimustes minust pädevamadki ning miski ei jääks katki. Pigem tähtsustan ma siin oma rolli üle ning aasta jooksul seatud suunas liigub linn edasi igal juhul.

⚛️ Ma ei esinda oma koduerakonna peavoolu ning olen mõnes olulises küsimuses seiskohtadel, mis ei kajastu meie programmis või kajastuvad seal vastupidiselt minu arusaamisele. Ennekõike räägin energeetikast ja metsandusest, mis kumbki ei ole abilinnapea tasemel küsimused vaid eeldavad kaasa rääkimist Riigikogu tasemel. Olen väga selgelt välja öelnud, et ma toetan tuumaenergiat, kuna see on hinna ja keskkonnamõjude seisukohast parim viis elektrienergia tootmiseks. Kuigi ka taastuvenergial on oluline potentsiaal, siis tuleb anda endale väga selgelt aru, et ainult taastuvatel energiaallikatel põhinev energiavõrk on helesinine utoopia ning selle sinilinnu püüdmise hinda maksavad Eestimaa inimesed. Mida suurema ambitsiooni me seame vaid juhitamatutele võimsustele lootes, seda valusam on selle hind ja kõrgem kukkumine. Eesti vajab energias pikka plaani, kus koostootmisjaamade, tuumaenergia ja tuuleparkide tootmine on viidud mõistlikku tasakaalu.

🌳 Eesti on Euroopa üks metsasemaid riike ja selleni on viinud meid ajaloo traagilised sündmused, metsameeste sihikindel töö ja enam kui sajand akadeemilist metsandusteadust tänases Eesti Maaülikoolis. Mul ei ole mitte ühtegi alust väita, nagu ei oleks metsamajandamine Eestis täna jätkusuutlik, efektiivne ja vastutustundlik. Kahjuks on avalik debatt sel teemal mandunud mudaliigaks, kus keskendutakse lühiajalistele poliitilistele ambitsioonidele ja puudub pikaaegne tasakaalustatud vaade, mis metsanduses ei piirdu ühe-kahe valimistsükliga, vaid umbes kolme inimpõlvega. Oleme jõudnud olukorda, kus looduskaitse nimel on suurem osa erakondadest valmis hülgama mitte vaid õigusriigi aluspõhimõtted, vaid ka igasuguse usalduse Eestimaa inimeste vastu. Metsandus ja looduskaitse laiemalt peab liikuma täiesti teistsugustele alustele, mille keskmes on inimene ja tema vabatahtlikult võetud vastutus ühise elukeskkonna pärast. Oluline osa Eesti riigikaitsest on ehitatud üles vabatahtlikkusele, niisama nagu usaldame vabatahtlikke päästjaid või abipolitseinikke. Kuidas me siis ei saa uskuda, et needsamad Eestimaa inimesed tahavad parimat ka meie loodusele?

🗽 Kuigi SDE programmist ei leia palju viiteid neile seisukohtadele, on mul kaasamõtlejaid ning ma ei usu, et üheski teises erakonnas oleks rohi rohelisem. Olen vaadetelt liberaalse demokraatia toetaja ning sotsiaaldemokraadid on mulle jätkuvalt sel põhjusel kõige lähemad. Tee, mis tahad, rohi ei ole teisel pool aeda rohelisem. SDE on täna nišipartei, kes vaagub valimiskünnise piiril. Liberaalne, kodanikuvastutusel ja avatud rahvuslusel põhinev arusaamine riigikorraldusest ei ole aga kuhugi kadunud. Olgu energeetikas, keskkonna- või regionaalpoliitikas on vaja teha olulisi otsuseid, mis seavad muutuste keskmesse vaba riigi vaba kodaniku. Nähes kurbusega koduerakonna kaheldavaid valikuid teatud küsimustes, ei ole mul siiski kadunud veendumus põhjamaise sotsiaaldemokraatliku maailmavaate sobivusest Eestile ning koos mõttekaaslastega jätkame erakonna sees nende debattide pidamist.

🧑‍🤝‍🧑 Lõpetuseks – SDE Tartu piirkond on saanud viimastel kuudel väga palju negatiivset tähelepanu, kuid selle kõige taustal on meil saanud kokku vist läbi aegade kõige tugevam nimekiri. Olen piiritult tänulik Krista Arule, et ta peale pikka ja rasket kaalumist otsustas kandideerida koos meiega. Jagame temaga arusaamist vabadusest, vastutusest ja Eesti riigi tulevikust. Ma ei poksi Kristaga samas poliitilises kaalukategoorias ja vaatan talle täna varjamatult alt üles. Kui ka mina Riigikokku valituks ei osutu, siis selles tiimis jõuavad minu veendumused ja seisukohad sinna Krista isikus. Mul on ainult häid sõnu öelda ka kõigi teiste kandidaatide kohta, kellest paljud on uued ja kellel kõigil on selgelt oma teemad, mida nad ka päriselt tunnevad. Olgu selleks inimgeograafia ja linnaplaneerimine, mida esindavad Kadri Leetmaa ja Mart Hiob, olgu selleks haridusküsimused kooliõpetajate tandemis Toomas Jürgenstein ja Karl Pütsepp, Tartu piirkonna pikaaegse juhi Heljo Pikhofi aastatepikkune võitlus hooldekodude eest ja sotsiaalteemadel laiemalt, Tartu Kunstimuusemi direktori Joanna Hoffmanni tegelik kultuuriteadmiste pagas, ühiskonnateadlase Eveliis Padari raugematu ind ebavõrdsuse leevendamiseks ja muusiku ning pilliõpetaja Ants Johansoni veetud ravikodude temaatika. Kui poleks seda tiimi, ma ei kandideeriks, ausalt.

🌹 Aga ma kandideerin ja palun toetust neilt, kes jagavad minuga samu muresid ja näevad samu lahendusi. Tänan ja julgustan oma mõtteid jagama.

Jaga ja jälgi:

4

0