Kõne erakonna volikogule

Täna toimus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna erakorraline volikogu, mis andis oma toetuse koalitsioonilepingule ja kinnitas kandidaadid ministrikohtadele: Lauri Läänemets siseministri, Riina Sikkut majandusministri, Piret Hartman kultuuriministri, Madis Kallas keskkonnaministri ja Peep Peterson töö- ja tervishoiuministri kohale. Lepingus on palju olulisi ja mitmeid probleemseid punkte, mida kajastasin oma sõnavõtus. Kokkuvõtvalt kallutas minu otsuse toetamise kasuks just esimehe Lauri Läänemetsa ettepanek ministrite osas, kelles näen head koostöövaimu.

Euroopas käib sõda. Sõda, millist ei ole siin piirkonnas nähtud II maailmasõjast alates ning mille lõpp, milleks saab olla vaid Ukraina võit fašistliku Venemaa üle, võib olla veel aastate kaugusel. See sõda võib laieneda nii Valgevenesse, Poolasse kui Balti riikidesse või kaugemalegi kuni võimaluseni tuumakonfliktiks Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel.

Sellises olukorras on Eestile kõige tähtsam, et riigil oleks toimiv valitsus, kes saab, oskab ja tahab töötada koos partneritega Euroopa Liidust, NATOst ja teistest organisatsioonidest selle nimel, et tagada meie ühine julgeolek. Sõja laienedes Eestisse muutuksid kõrvalisteks küsimusteks nii lasteaia kui hooldekodu tasu. Purukspommitatud linna keldris varjudes poleks tähtis, kas elekter on sotsiaalne või mitte, sest seda lihtsalt ei ole.

See on lihtsalt tõdemus, et julgeolekuküsimus on täna kõige esimene küsimus, mis loob eeldused teiste valdkondade probleemide lahtiharutamiseks. Julgeolek puudutab igat eluvaldkonda ja igaüht. Seetõttu on mul koalitsioonilepinguga tutvudes hea meel näha selles selgesõnalist lubadust tõsta just laiapindsele riigikaitsele mõeldud kulutusi. Kaitseliit on Eesti suurim vabatahtlikke koondav organisatsioon ning lisaks sisemisele veendumusele kinnitavad ka Ukraina õppetunnid, et just vabatahtlikud saavad pakkuda sellist spetsiifilist kohalike olude tundmisel põhinevat sõjalise kaitse võimet, mida ei saa olemuslikult pakkuda ei Kaitseväe manööverüksused ega ammugi liitlased. Kahjuks on aga aastakümneid alarahastatud Kaitseliit tänaseks taandatud vaid reservarmee käepikenduseks ning igasugune kohalik initsiatiiv, millel see organisatsioon ja tema võimekus püsib, on tasalülitatud efektiivsuse, tsentraliseerimise ja lihtsalt labase usaldamatuse tõttu. See suund tuleb ümber pöörata nüüd ja teades, et meie hulgas on rohkel teenekaid kaitseliitlasi, siis on mul hea meel tunnustada selle lubaduse eest leppes ja tulevase valitsuse töölaual.

Kiitmist ja tunnustamistväärivat on leppes muudki ning järgmisena tahan ma tõsta esile lubadust tagada igale eakale, kes seda vajab ja soovib, hooldekodukoht pensioni eest. Kõik, kes on puutunud kokku eakate vanemate või sugulaste toetamisega nende hilistel eluaastatel, mõistavad seda probleemi isiklikult ja kahjuks tihti valusalt. Sõltumata oma karjäärist, saavutustest ja kuulsusest oleme kõik viimseni elukaare tagumises otsas ühteviisi haavatavad. See on elementaarse väärikuse küsimus ja me oleme riigina piisavalt rikkad, piisavalt hoolivad, et mitte lubada ühelgi eakal vaesuses ja häbis vireleda. Tänan neid, kes meie erakonnas selle teema eest seisnud on ka siis, kui nad on seisnud pea üksi. Sotsiaaldemokraatia tähendab seda julgust ja julgus viib võiduni.

Mitte aga kõik koalitsioonileppe punktid ei väljenda minu jaoks selgelt sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ja on kantud pigem muudest ajenditest. Eesti on metsarikas maa – meenutame, et täna on Eestis metsaga kaetud üle poole maismaa pinnast ja seda on rohkem kui kunagi varem. Me oskame majandada oma metsi jätkusuutlikult ja pöörata tõsist tähelepanu ka looduskaitsele, olles kehtestanud piirangud ligi kolmandiku metsamaa ulatuses, sealhulgas ranged piirangud 17,5% ulatuses. Oleme sellega Euroopas eestpoolt kolmandal kohal! Metsandus annab tööd enam kui 30 000 inimesele ja on üks väheseid valdkondi, mis aitab pidurdada elu hääbumist maapiirkondades, kus metsanduses on kohati hõivatud lausa iga kümnes töötaja. Mets annab olulise osa Eestis loodavast lisandväärtusest ning on tõestatult stabiilne majandussektor läbi erinevate kriiside. Aga usun, et valdkonnaga ligilähedaseltki kursis olevad inimesed teavad statistikat hästi ning see ei vaja kordamist.

Seda kummastavam on lugeda koalitsioonilepingu metsandust puudutavat osa, mis küll sisaldab endas kauneid sõnu sektori olulisuse kohta, kuid ei vasta sellele sisus. Raiemahud on küpsete majandusmetsade pindalast tulenev indikaator ning abstraktsete piirmäärade seadmine ei muuda valdkonna toimimisloogikast tulenevaid protsesse – metsa on alati raiutud, metsa on alati istutatud ja metsa on alati hooldatud selleks, et järgmistel ja ülejärgmistel põlvkondadel oleks võimalik seda väärtust kasutada oma heaolu tagamiseks. Retoorika, mis viitab Tõnise Möldri kehtestatud piirangutele kui eeskuju ja tagasipöördumist väärivale, on sügavalt ekslik. Lahkuva ministri viimane, üksinduses langetatud ja valdkonnaga kooskõlastamata otsus ei ole väärt mitte jälgimist, vaid taunimist.

Metsanduse valdkonnas tuleb jätkata arengut suurema lisandväärtuse loomise suunas, sealhulgas puidu keemiline väärindamine, kuid vildakalt püstitatud kitsa huvigrupi emotsioonid ei saa ja ei tohi käia üle nende kümnete tuhandete eestlaste vajadustest, kes sektoris igapäevaselt töötavad. Seega panen ette, et meie eesmärk metsanduses peakski lähtuma töötava inimese seisukohast ning olemasolevatele täiendavad looduskaitselised või miljööväärtuslikud kaalutlused saaksid sõnaõiguse siis, kui suudame tagada töökohtade säilimise või senisest paremate töökohtade tekke metsanduse ja puidutöötlemise sektoris.

Kokkuvõtvalt ei ole ettepanek metsanduse valdkonnas minu hinnangul kooskõlas riigi vajaduste ega hea valitsemise tavaga.

Tahan aga rääkida ka teisest valdkonnast, kus lepingus seatud eesmärk ei ole ei mõistlik ega arvesta tegelikku teadmist. Energeetikas võetud eesmärk toota aastas 2030 Eesti tarbimismahus elektrit taastuvatest allikatest on arusaamatu. Mõistan soovi täita kliimaeesmärke ja mõistan soovi tagada taskukohane elekter nii eratarbijale kui tööstusele. Nende eesmärkide täitmiseks tuleb aga lähtuda tegelikkusest, mitte ühe subsiidiumitele rajatud tööstusharu eelistustest. Rääkida tänasel päeval juhitamatust taastuvenergiast kui de facto lahendusest kliimaküsimustele on Saksamaa tee. Euroopa suurim tööstusriik püüdnud aastakümneid viia ellu energiapööret, mis on toonud tänaseks katastroofilise sõltuvuse verisest vene gaasist, rekordilised kütte- ja elektrihinnad ning nüüd juba ka drakoonilised reeglid energiakasutuse osas, töötleva tööstuse konkurentsivõime langusest rääkimata. See, kui riik peab kirjutama ette minu toa- või vannivee temperatuuri ei näita eraisiku vastutuse olulisust vaid lõhet ambitsioonide ja füüsikaseaduste vahel. Saksamaa populistlik tee ei saa ja ei tohi olla Eesti oma.

Me teame täna, et kõige odavam elekter ei ole taastuvelekter, vaid kombinatsioon stabiilsetest tootmisvõimsustest ning taastuvelektrist. Kui taastuvelektri osas on valikuid erinevaid, siis esimese, stabiilse, juhitava ja keskkonnasäästliku tootmise osas on laual ainult üks võimalus ja selleks on tuumaenergia. Meediast korduvalt läbi käinud viide Põhjamaade ambitsioonikusele elektritootmise valdkonnas jätab kõrvale tõsiasja, et nii Rootsi kui Soome kasutavad väga suurel määral tuumaenergiat ning on võtnud täna suuna pigem täiendavate jaamade rajamisele. Norra on erand tulenevalt oma geoloogiast ja sealtkaudu hüdroelektri suurest osakaalust.

24 tundi ööpäevas, 365 päeva aastas stabiilselt ja ohutult töötavad tuumajaamad on ainsad, mis suudavad tegelikult tagada taskukohase ja keskkonnasäästliku elektri igal päeval, igal ööl ja iga ilmaga. Rääkida täna energeetika tulevikust Eestis aastal 2030 rääkimata tuumaenergiast on tõtt-öelda intellektuaalselt solvav. See pole minu sõnastus, vaid laenan ühe hea erakonnakaaslase sõnu.

On ka teemasid, mida leping ei käsitle, kuid mis peavad jõudma lauale nüüd ja kohe. Eesti omavalitsuste finantsautonoomia on Euroopa liikmesriikidest viimasel kohal ja suhteline lõhe keskvalitsuse ja omavalitsuste sissetulekute vahel on viimase kahekümne aastaga kasvanud veerandi võrra. Samal ajal on kasvanud kiireminigi nimekiri neist ülesannetest, mille riik on delegeerinud kohalikele omavalitsustele, tagades neile justkui näiliselt ka vahendid. Kui aga omavalitsuse ja riigi sissetulekute suhteline erinevus kasvab, siis on tegemist tõesti vaid näilisusega. Tegelikkuses koosnevad linnade ja valdade eelarved lõpututest sihtotstarbelistest toetustest, millega riik on kehtestanud sisuliselt kontrolli omavalitsuse vastusvaldkonnas olevate küsimuste üle. See ei pruugi meile meeldida, aga Eestit juhitakse aina enam jaga ja valitse põhimõttel. Oluliste kohalike investeeringute tegemine on mõeldav ainult siis, kui sul on sõpru Vabariigi Valitsuses. Kiire hinnatõus, haridus- ja kultuuritöötajate ootus palgatõusule – need kõik kiirendavad veelgi omavalitsuste vaesumist ja olen üsna pessimistlik ennustades, et lähiajal tekib mitmetel linnadel või valdadel tõsiseid probleeme esmaste teenuste pakkumisel. See on teema, mida mõistavad omavalitsusjuhid, kuid mille lahendamiseks on rahavooge juhtival keskvalitsusel vähe motivatsiooni. Ma tahan näha, et meie, sotsid, suudame ka valitsuses öelda – riik, see on omavalitsus!

On selge, et 2030. aastaks sõnastatud eesmärke see valitsus ellu viia ei suuda, kuna ametiaeg on lihtsalt niivõrd lühike. Seega võib andestada teostamatud lubadused ning loota, et 9 kuuga ei jõuta teha vigu, mille hilisem parandamine läheks kallimaks kui need kümned miljonid, millega näiteks täna “odavaid” tuulikuid ja päikesefarme toetame ja mis on musternäide ühise maksuraha suunamisest kitsa kasusaajate ringi kätte.

Lähen nüüd aga tagasi oma sõnavõtu algusse. See valitsus saab keskenduda ja peab keskenduma neile punktidele, mis on koalitsioonileppes nähtud ette nii julgeoleku kui toimetuleku tagamiseks. Seega pean andma mitme kõhklusega sellele leppele ka oma toetuse, sest et meil on vaja tagada Eesti julgeolek  ja selleks on vaja töötavat ja rahvusvaheliselt võimekat valitsust.

1