Külas Olkiluoto tuumajaamas
Külastasin 24.-25. novembril elus esimest korda töötavat tuumajaama Soomes, Eurajoki linna lähedal. Kuigi usun, et tunnen tuumateemasid keskmisest eestlasest vast paremini, oli see reis õpetlik ja mitmed tekkinud mõtted ja kogemused väärivad jagamist.
Kolme reaktoriga Olkiluoto tuumaelektrijaam asub 10 000 elanikuga Eurajoki linna lähedal Lääne-Soomes. Esimene ja teine reaktor alustasid tööd vastavalt 1979 ja 1982 ning nende võimsus on kummalgi kuni 800 MW. Kolmas reaktor on neist oluliselt võimsam ja suudab toota kuni 1600 MW elektrienergiat. Tegelikult on see reaktor üldse kõige võimsam Euroopas. Kahjuks on tema ehitus pikalt veninud ja kuigi testimisel on juba saavutatud ka täisvõimsus, siis pidevaks elektritootmiseks reaktor veel kasutuses pole.
Jaama lähedal paiknevad teised vajalikud rajatised, nende seas ka maailma esimene kasutatud tuumkütuse lõppladestuspaik Onkalo ja muidugi igapäevaselt avatud külastuskeskus, kust avaneb üle lahe vaade kõigile kolmele reaktorile ja kust saab vastused pea kõigile tuumaenergiaga seotud küsimustele.
Meie grupi jaoks oli pandud kokku programm, mis koosnes Eurajoki linnapea esitlusest, tehnilisest ülevaatest ning järgmisel päeval ka jaama külastusest. Linnapea Vesa Lakaniemi rääkis olulistest teemadest: kohalike kaasamine ja nende hoiakud, jaama mõju tööhõivele ja eelarvele ning kriisiplaanid. Kiire kokkuvõte on, et ligi neljakümne koos kasvatud aasta jooksul on jaam saanud osaks kohalikust identiteedist ja igas peres on keegi, kes seal töötab või tunneb mõnd jaamas töötavat inimest, otseselt või kaudselt on jaam piirkonna suurim tööandja. Niigi väga tuumalembeses Soomes on toetus tuumaenergiale kõrgeim neis omavalitsutest, kelle territooriumil või läheduses jaam on ja kes on seetõttu tegelikkuses paremini informeeritud selle käitlemisega seotud küsimustest. Tõsi – kindlasti on abiks ka pea 20 miljonit eurot, mis laekub igal aastal maamaksuna omavalitsuse eelarvesse, moodustades sellest pea kolmandiku! Mida aga linnapea Vesa ka korduvalt rõhutas on vajadus avatud suhtluse järele: kui jaama operaator annab lubaduse, peab ta seda täitma ja kuna seni on see alati nii olnud, siis põhineb kohalike usaldus pikaaegsel koostööl ja tegelikul kogemusel.
Jaama tehnilistes parameetritest rääkides esitlustes midagi oluliselt uut polnud. Kordame siis aga üle, et mõlemad vanemad reaktorid üksinda toodavad Eesti keskmise elektritarbimise jagu elektrienergiat ning kahekesi koos katavad ära ka Eesti tiputarbimise. Soome elektritarbimisest, mis ületab Eesti oma pea kümnekordselt, annab see jaam täna ca 15% ja peale kolmanda reaktori sisse lülitamist juba veerandi. Soomlased on selgelt aru saanud, et kodumaine stabiilne ja puhas elektritootmine on oluline ning tuumaenergia on nende elektriportfelli kõige suurem iseseisev osa. Selle juures on nad esimesena maailmas sulgenud lõplikult ka tuumajäätmete tsükli ning jaamast mõne kilomeetri kaugusel asub 500 meetri sügavusel graniidi sees kasutatud tuumkütuse lõppladestuspaik, kuhu esimesed kütusevardad viiakse arvatavasti 2024. aastal.
Kuna kasutatud kütus on ka Eestisse tuumajaama rajamisel õhus olev teema, siis korraks sellest detailsemalt. Kütusevardad koosnevad uraanipelletitest, mis on ohutud kuni nende reaktorisse asetamiseni. Seal toimuvate protsesside tagajärjel laguneb ca 5% vardas olevast kütusest ning tekivad mitmed ohtlikud ühendid, mis jäävad radioaktiivseks ja elusloodusele ohtlikuks pika aja jooksul – kümneteks või sadadeks tuhandeteks aastateks. Igal aastal vahetatakse reaktoris viiendik varrastest ja kasutatud vardad, kus jääklagunemise tõttu tekib ka suurel hulgal soojust, “puhkavad ja jahtuvad” mõned aastad sealsamas reaktori kõrval veebasseinis. Vesi on väga hea radioaktiivsuse neelaja ning mõne meetri sügavusel vees olevad vardad ei ole jaama töötajatele ohtlikud, kiirgus neeldub täielikult vees. Nende paari aasta jooksul langeb varraste radioaktiivsus väga olulisel määral ning seejärel viiakse nad spetsiaalselt selleks ehitatud hoonesse reaktori lähedal. Suletud jaama territooriumil hoiustatakse neid ohutult veel aastakümneid. Tundub nagu suur ettevõtmine, aga peab meeles pidama, et toodetud energiakoguseid arvestades on jäätmete kogus imeväike. Illustratsiooniks näiteks mahub ühe inimese kogu elu jooksul kasutatud energia tootmiseks vajalik tuumkütus ühe Coca-Cola purgi sisse. Karastusjoogi mark ei oma siin muidugi tähtsust 😉
Aastakümneid ladestatud kütusevarrastega edasi tegutsemiseks on mitu võimalust. Nii näiteks on olemas reaktoritehnoloogiad, mis võimaldavad kasutada kütusena kasutatud varrastest pärit uraani. Need reaktorid ei ole täna siiski kommertskasutuses. Kui me räägime aga näiteks aastast 2050, siis ei ole ütegi alust arvata, et vahepeal ei hakata rajama ka uuemaid reaktorimudeleid ning tänased ohtlikud jäätmed saavad värskeks kütuseks. Kordan, et tehnoloogiliselt on sellised reaktoritüübid järgi proovitud, füüsika on teada ja arusaadav ning toimib. Lihtsalt ei ole ehitatud reaktoreid (peale katsereaktorite muidugi), kuna looduslikult kaevandatud uraan on täna nii palju odavam. Seetõttu tuleb siiski teha plaane kütuse ohutuks matmiseks ja Soomes on selleks sadade meetrite sügavusel graniiti rajatud terve koobastik. Vardad suletakse esmalt terasanumasse, mis keevitatakse kinni, see omakorda paigutatakse vasksilindrisse. Sellised kapslid viiakse maa alla spetsiaalsetesse kambritesse ja suletakse vettpidava bentoniitsaviga (sama, millest tehakse kassiliiva!). Ühe kambrisektsiooni täitumisel suletakse ja betoneeritakse ka juurdepääsuteed selliselt, et ilma kõrgtehnoloogiliste vahenditeta ei ole võimalik enam maetud silindritele ligi pääseda. See on ohutu ja tehnoloogiliselt lihtne lahendus. Seega kui kuulete väidet, et kasutatud tuumkütusele ei ole lahendust, siis see väide lihtsalt ei vasta tõele. On tänane lahendus ja on homsed lahendused – vali, millist tahad!
Rääkides nüüd jaama külastusest, siis ei ole mul lisada pildimaterjali. Kahekordse aiaga ümbritsetud ja valvatud territooriumile pääseb ainult erilubadega ning keelatud on pildistamine. Jaam on kindlasti julgeolekurisk ja kuigi operaator kinnitas meile, et nemad võtaksid heal meelel vastu kõik külalised, siis riskide maandamiseks on reeglid karmid. Saime külastusekskuses kätte läbipääsukaardid ja siirdusime koos giidi ning valvemeeskonna liikmega jaama. Esmalt läbisime turvaväravad ja metallidetektori – pea sama kogemus, mis lennujaamas. Edasi läks aga veelgi karmimaks. Jaam peab olema seest piinlikult puhas, et vältida vähimatki võimalust radioaktiivse tolmu tekkeks. Selleks tuleb peale pääsla läbimist riietuda aluspesuni lahti ja tõmmata peale värskelt pestud valge kombinesoon, turvajalatsid, kiiver ja prillid. Sõrmused ja kellad tuleb ära võtta või kinni teipida – sellel on oluline ohutusalane põhjus nii kandjale kui jaamale. Alles seejärel ühtse kombinesoonides meeskonnana saime asuda ringkäigule.
Pean ütlema, et oma piinlikus puhtuses oli jaam ise üks kõige igavam osa kogu reisist. Lõputud koridorid, trepid ja liftid kümnekorruselises reaktorihoones ei ole see põhjus, miks kulutada kahepäevane puhkus just Olikiluotos. Aga nägime siiski asju, mida iga päev ei näe. Esiteks vaade rõdult alla reaktorile ja kasutatud tuumkütuse basseinile on kõige lähem koht, kuhu elav inimene töötavale reaktorile ligi pääseb. Reaktor ise on samuti veebasseinis, et neelata võimalikku radiatsiooni ja võimaldada kütusevarraste vahetust – see protseduur toimub samuti vee sees. Rõdualt vaadates oli basseini sinise vivenduse sees näha kumerat reaktorikaant, mille all podiseb ühest keskmisest elektriradiaatorist umbes miljon korda võimsam küttekeha. Teine meeldejääv hetk oli seista generaatoriruumis, kus kerge vibratsiooni saatel sünnib pea kümnendik Soomes toodetud elektrienergiast. Energiat ei saa meeltega tajuda – kui jätta kõrvale uhhuundust toitev kosmiline energia – aga teadmine sellise jõu olemasolust sinust meetri kaugusel on natuke hirmutav, päriselt!
Need hetked kogetud, liikusime tagasi riietusruumi, kus pidime veel enne läbima detektori, mis kinnitas – keegi meist pole puutunud kokku tavapärasest kõrgema radiatsiooniga. Sama näitas ka külastuskeskusest kaasa antud kiirgusmõõdik, dosimeeter. Tegelikult näitas dosimeeter hoopis, et meie grupp on saanud suurema kiirgusdoosi külastuskeskuses kohvi juues ja bussiga jaama sõites, kui jaamas endas. Selgitan – looduslik taustkiirgus ümbritseb meid kõikjal ning elusloodus on harjunud elama õrna radiatsioonifooniga. Eestis teame näiteks radioaktiivse radooni olemasolust ja kuigi ehituses tuleb arvestada vajadusega keldrite ventileerimise järele, siis ei ole see seganud inimestel siin riigis elada. Sellest looduslikust kiirgusest pärines ka dosimeetri näit enne jaama sisenemist. Tuumajaam ise on aga massiivne ehitis, mis blokeerib mitte ainult reaktoris tekkiva kiirguse, vaid mille seinad peavad kinni ka väliskeskkonna loodusliku kiirguse. Seega nii kummaline kui see ka pole, ongi jaamas sees kiirgustase madalam kui sealsamas jaama ees autoparklas!
Sellised olid mu kogemused jaama ja tuumaenergiaga. Täiesti eraldi tahan aga rõhutada, et meie ekskursioonigrupp koosnes eranditult täiesti vaimustavatest inimestest ja vestlused bussis ning laevas andsid vähemalt niisama palju uut kui külastus ise. Ekskursiooni korraldas Eestisse tuumajaama kavandav Fermi energia* ning nad on tegelenud külastuste korraldamisega järjepidevalt üle aasta. Kaasa kutsutakse kohalikke elanikke jaama võimalike asukohtade lähedalt, volikogude liikmeid ja poliitikuid. Nii ka sel korral olid reisikaaslaseks muuhulgas Rain Epler EKREst, Mario Kadastik Reformierakonnast, Kapsar Kasepõld Eesti 200st ja palju teisi toredaid kaaslasi. Tögasime teiste poliitikutega üksteist mõnuga, aga täiesti selgelt olime väljas ühise asja eest ning arusaamine puhta ja stabiilse elektritootmise vajalikkusest on midagi, mis sidus meid üle kõigi erakonnapiiride.
On ju nii, et Eesti kõige suurem kriis täna ei ole ei julgeoleku ega elektrikriis, vaid usalduskriis. Vajame usaldust selle vastu, et ka mitmes küsimuses erinevate poliitiliste vaadetega inimesed võivad tahta Eestile parimat. Usaldust selle vastu, et sama tahavad ettevõtjad ja mitte iga nende väljaütlemist ei tule vaadata vaid läbi kitsa kasumiootuse prisma. Usaldust kohalike elanike vastu, kes ei ole põhimõtteliselt arengute vastu, vaid kelle õigustatud ootusi ja muresid on vaja koos lahendada. Eurajoki linnas kasvas see usaldus 40 aastat ja meie riik on tänaseks saanud olla uuesti iseseisev sellestki vähem. See, kas me suudame oma noorusele vaatamata selle usalduse üles leida ja Eesti heaks tööle panna, on järgmise 30 aasta kõige suurem väljakutse. Aga teist teed meil ei ole.
* Ekskursioonil osalemise maksab tavaliselt kinni ettevõte. Mina ei pea õigeks toetada avalikult tuumaenergiat ja osaleda samal ajal tasuta reisidel ja palusin esitada ettevõttel mulle osalemise eest arve. Osalustasu suurus selleel ekskursioonil oli 500 eurot.
4
0