Kultuur, haridus ja linnaeelarve õrn tasakaal
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Tartu Postimees 5. detsembril 2022 pealkirjaga “Rahutu kultuurirahvas ja eelarve õrn tasakaal“
Tartu läheb 2023. aastale vastu eelarvega, milles peegeldub kõik see, mis meid viimastel aegadel saatnud ja mis tulemas. Oma korrektuurid on teinud igas valdkonnas pikk koroonaviiruse periood, mille mõjud avalduvad nii toimetulekus, vaimse tervise valdkonnas kui kultuuriasutuste alles taastuvates külastajanumbrites. Paljuski on eelarvet kujundanud Venemaa võigas agressioon Ukraina vastu ja sellega seotud hinnatõusud, põgenikelaine ja vajadus mõelda senisest enam julgeolekukriisidega hakkamasaamisele kohalikul tasandil. Oma mõju on kindlasti ka alles sel aastal ametisse asunud Vabariigi valitsuse soovil pakkuda kiireid lahendusi põletavatele probleemidele palkadest kuni energiahindadeni. Novembri keskel Tartu Linnavolikogule edasiseks arutamiseks esitatud linnaeelarve on õhkõrn tasakaalupunkt kõigi nende teemade vahel unustamata sealjuures kõige peamist – avatud ja uuendusmeelse, targa ja tarmuka Tartu linna igapäevast arengut.
Nii nagu Tartus tavaliselt, on eelarve paljuski kultuuri- ja hariduse nägu. Kõige suurema jälje nii linna kulude kui tulude poolele on jätnud riigi otsus tõsta õpetajate miinimumpalka tuleval aastal pea 24% ehk enam kui 300 euro võrra. Kooliõpetajate palgaraha, kokku üle 33 miljoni euro laekub meile riigieelarvest – on ju haridus Eestis tasuta ja seega riigi rahastada. Koolides töötavad tugispetsialistid, see tähendab sotsiaal- ja eripedagooge, psühholooge, logopeede, saavad oma palga aga Raekojast. Niisama ka lasteaiaõpetajad ja Tartu on täna üks vähestest omavalitsustest, kes kinnitab igal aastal haridusvaldkonna ametiühingutega valmisolekut väärtustada õpetaja tööd võrdselt nii koolis kui lasteaias. Teisisõnu tähendas riigi otsus meil pea automaatset kohustust tõsta ka lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide palka samas mahus kooliõpetajatega. Ainuüksi Tartus on nende palkadega seotud väljaminekute kasv kokku 4 miljonit eurot. Märgin, et üksikisiku tulumaksu laekub järgmisel aastal prognoosi kohaselt vaid 12 miljonit enam kui 2022. aastal. Haridusvaldkonna palgatõusuks eraldame seega väga arvestatava osa kasvavatest tuludest ja tasakaalu leidmine teiste valdkondade õigustatud vajadustega muutub seda keerulisemaks.
Märkimisväärne palgatõus ootab järgmisel aastal ka kultuuritöötajad, kuid siinkohal puudub kohalikel omavalitsusel riigi tugi. Valitsus on küll hõiganud välja riikliku kultuuritöötaja miinimumpalga, kuid ei toeta omavalitsusi selle maksmiseks haridusvaldkonnaga võrreldavas mahus. Nii kasvab näiteks riigi muuseumides ja raamatukogudes kõrgharidusega töötajate miinimumpalk järgmisel aastal 1400 eurolt 1600 ehk 14% kuid linna raamatukogu ja muuseumide töötajatele toetust ette nähtud pole. Kas peakski, võib ju küsida – on need ju linna asutused. Miks siis aga lasteaiaõpetajatele osaliselt siiski palgatoetust makstakse? Või miks toetatakse spordikoolide noortetreenereid riiklikult koguni poole palga osas? Toetatakse ikka seetõttu, et lasteaiad, sport ja ka näiteks laulu- ja tantsupeo liikumine on ühiskonnale niivõrd olulised, et ollakse valmis ühiselt ka vastutust kandma. On otsesõnu ebaõiglane, et muuseumide, raamatukogude või näiteks muusikakoolide puhul aga see solidaarsus korraga lõppeb.
Vaatamata riigi toetuse puudumisele oleme leidnud Tartus võimalusi tõsta kultuuritöötajate palkasid keskmisest linna palgatõusust enam ja enam ka riigi kultuuritöötajatest. Nii näeme kultuuriasutustele ette keskmiselt 16% enam palgaraha, mis jaguneb omakorda muusika- ja kunstikoolide, muuseumide ja raamatukogude vahel. Palgafondi tõusu viib töötajani asutuse juht, kellel on kohustus kaalude erinevate ametikohtade vastutust ja iseloomu ning jagada tõusud selliselt, mis tagaks asutuse töö parimal moel. Seeläbi on võimalik lahendada asutuste juhtidel just neid muresid kollektiivide palkade osas, mis vajavad enim tähelepanu. Nii ei saa kindlalt öelda, et iga töötaja palgatõus saab olema 16% ja mõnel juhul võib see olla suurem, mõnel juhul vähem. Kindel on aga see, et me oleme kevadest alates pidevas suhtluses nii asutuste juhtide kui ka kultuuritöötajaid ühendava ametiühinguga, et leppida kokku nendes põhimõtetes, mida järgivad kõik asutused. Nii saame järgnevaks aastaks lubada, et mitte ükski kõrghariduse nõudega ametikohal töötaja ei saa Tartu linnas palka alla 1400 euro. Tegelikkuses on need palgad enamasti suuremadki ja nii näiteks on hetkel kavandatud kõrgharidust nõudval ametikohal täistööajaga töötava inimese keskmiseks palgaks 1508 eurot. Kõrhariduse väärtustamise kõrval ei tohi unustada mõistagi ka teisi töötajagruppe ja nii võivad näiteks raamatukogu lugejateenindajad oodata isegi kuni 23% palgatõusu.
Need palgatõusud vastavad linna järgmise aasta tegelikele võimalustele ja loovad eeldused jätkata järgnevatel aastatel tööd selle nimel, et 2023. aastaga sarnaselt väheneks vahe riigi kultuuritöötajate ja samavõrd pühendunult linna asutustes töötajate tasude vahel. Rõhutan siiski, et ka valdkonnasiseselt mõjutavad eelarvet kõik päris algul loetletud asjaolud ning ei saa unustada ära ei kasvanud küttearvete maksmist ega investeeringute tegemist. Esimese osas saame tõdeda, et energiakandjate hinnalangust ei ennusta ette ei ükski majandusanalüütik ega isegi mitte põrna patsutav hiromant. Need on kõrged, jäävad kõrgeks ja neelavad meie ühist raha kui põhjatu must auk. Investeeringuid me aga peame tegema, et mitte jääda arengus seisma ja maksta selle eest hiljem veel kallimat hinda.
2023. kõige olulisemaks ehitusobjektiks pean mina isiklikult kahtlemata tuge vajavate laste jaoks mõeldud Pärli kooli ehitamist, mille esialgne 5,8 miljoniline hind on kujunenud lõpuks pea 13-miljoniliseks. Minu seisukoht on siin aga ühene – meie haridusvõrgustiku tugevust ei näita aga selle kõrgus ega laius, vaid just see, kuivõrd hästi me tagame võimalused neile, kes vajavad meie tuge kõige enam. Kultuurivaldkonnas tuleb aga tõsta esile suurt tööd, mida pühendunud meeskond on teinud Südalinna kultuurikeskuse rahastuslepingu ettevalmistamisel. Iga järgmine samm selles suunas annab selge kindluse, et juba 2029. aastast saavad nautida täiesti tippklassi töökeskkonda ka raamatukogutöötajad.
Kokkuvõtvalt võin kinnitada, et Linnavalitsus on suhtunud eelarve koostamisel täie vastutusega nii enneolematust inflatsioonist tingitud ootustesse palkakasvu järele. Samal ajal oleme hoidnud silme ees sihte, mis on seatud aastate eest ja mis võib olla saavad teoks aastate pärast. Olgu selleks haridusasutuste rekonstrueerimine, toetused huviharidusele, südalinna kultuurikeskus või hoopis järjest lähemale nihkuv Euroopa Kultuuripealinna aasta – need kõik on leidnud eelarves toetust ka tuleval aastal ja nad leiavad sama põhjalikku kaalumist ka järgnevatel aastatel.
4
0