Uhhuu koht ei ole koolis

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Tartu Postimees 17. märtsil 2023: “Lemmit Kaplinski: uhhuu koht ei ole koolis“ Päisefoto: Wikmedia Commons

Möödunud aastad on olnud keerulised kogu ühiskonnale. Koolid on aga mitmes mõttes olnud kriiside fookuspunktiks nii probleemide kui lahenduste poolest. Koroonakriis lõi sassi õpilaste tavapärase töörütmi ja see on näha ka õpitulemustes. Meenutame, et veel vaid napilt aasta tagasi testisime me koolipäeva alguses kõiki õpilasi lootuses, et ei tule kahte triipu ja koolipäev saabki kulgeda tavapäraselt. Kriise me ei saa valida, aga saame teha valikuid nende keskel oma elu korraldamiseks. Kui valime teaduspõhise tee, näiteks valime vaktsiinid ja testimise, siis on tee kriisist välja lühem ja valutum kui teised võimalikud teed.

Seda artiklit ajendaski mind kirjutama kestva kobarkriisi järgmine tahk, mis end ette on pööranud. Lisaks õpitulemustele on tõsiselt kannatanud ka vaimne tervis. Noorte vaimne tervis, aga ka õpetajate vaimne tervis. On selge, et koolid ja ka koolipidaja, see on siis riik või omavalitsus, vajab siinkohas abi. Seda abi on alati nõus lahkelt pakkuma mitmed erinevad koolitajad, terapeudid või projektitiimid, kes lubavad toetada vaimset tervist mitmel-setmel moel. Otsustajatena on meil mõnikord silme ees päris kirju erinevatest pakkumistest ja seda õigusega. Terapeudi kutse on Eestis reguleerimata ning seega võib igaüks lubada vaimse tervise turgutust ja nii õilsale eesmärgile on ju raske kätt ette panna. Kes siis tahaks olla see paha poliitik, kes ütleb: ei, me ei toeta maksumaksja rahaga vaimse tervise abi Tartu koolides!

Me ei tahagi pahad olla ja ma ei taha kindlasti siinkohas maalida ühtemoodi laia pintsliga pilti. Meil on tegelikult palju häid partnereid, kellega me koostööd teeme. On väga palju tõenduspõhiseid programme, mis on ja jäävad meie koolielu oluliseks osaks ning milliste eestvedajatele me oleme tänulikud selle töö eest, millega nad meie koole toetavad. Vast kõige tuntum neist on sihtasutuse Kiusamisvaba kool KiVa programm, mis laieneb igal aastal mõnda järgmisse Tartu kooli ja mis toob ka tegelikke tulemusi. Koostöö seab meid ka PeaAsi tiimiga ja paljude teistega. Näeme siiski kahjuks, et tõenduspõhiste programmide kõrvale on kriiside kasvuturvasel võrsunud teisi, kelle väiteid või tausta uurides süttivad kohe mitmed punased pirnid korraga ja kes mahuvad vast laiemalt tuntud nimetuse alla „uhhuu-teadused“.

Uhhuu-teadus on pealtnäha nagu päristeadus. Seal on spetsialistid, kes on käinud koolitustel ja kellel on näidata ette selle kohta diplomid. On keeruliselt kõlavad protsessikirjeldused, kus vilksavad näiteks sõnad nagu „holistiline käsitlus“, „kvant-tasand“ või „kosmiline energia“. On programmid ja projektid, mida pakutakse nii koolidele kui ka täiskasvanutele. Ja muidugi mõista on terve rida tooteid, mida saab nende keeruliste kvantenergiatel põhinevate holistiliste protsesside toetamiseks juurde osta. Mida aga pole, on tegelik teadmispõhine loogika kõigi nende asjade toimimise kohta. Kogu see tarkus, mida pakutakse ja mis peaks toetama vaimset või füüsilist tervist, on paremal juhul sooja õhu võngutamine, halvemal juhul lausa ohtlik.

Ütlengi siis selgelt välja: „uhuu koht ei ole koolis!“ Ja täiendan oma öeldut kohe: „välja arvatud meediapädevuse tunnis, kus saab ja tuleb nendest teemadest rääkida!“

Esiteks ei ole uhhuu koht koolides, sest see ei tööta. Avalikku raha kasutades peame me linnavalitsuses väga selgelt aru saama – me rahastame projekte, mis on kas end tõestanud või mis tegutsevad tõsiseltvõetava teadusasutuse järelvalve all ning piloteerivad lähenemist, millel on suur potentsiaal. Aga me ei kuluta raha asjadele, mis on säravad, läikivad ja kasutud.

Teiseks, rääkides tervisest, ei ole uhhuu koht koolides põhjusel, et libateraapia võib lükata edasi probleemile tegeliku lahenduse otsimist. Kui vaimse tervisega kimpus olev noor kuuleb ebamäärast juttu kosmilisest tasakaalust ja vabastavast hingamisest, võib talle jääda mulje, et ei olegi vaja pöörduda abi saamiseks psühholoogi või isegi psühhiaatri poole. Nende kuude või koguni aastatega, mil püütakse hingamise või eksootiliste lõhnaaistingutega tuju parandada, süveneb aga kliiniline depressioon. Oleks õigel ajal arstile jõudnud, oleks haiguse kulg kergem ja paranemine kiirem.

Kolmandaks ei ole uhhuu koht koolides seetõttu, et see õõnestab koolihariduse usaldusväärsust. Riiklikus õppekavas on selgelt öeldud, et kujundame loodusteaduste valdkonnas õpilastest pädevust teaduspõhiste otsuste tegemiseks. Mis õigusega lubame me siis õpilastega eksperimenteerima neid heatahtlikke ullikesi, kelle „doktorikraad“ pärineb atesteerimata eluülikoolist ning lubatavate teraapiate toimepõhimõte on kummaline segu keskajast, new-age filosoofiast ja kodukootud nõiasõnadest? Sellist õigust ega õigustust pole.

Neljandaks ei ole uhhuu koht koolis, sest koos tõendamata teraapiaga murrab uksest sisse midagi veel hullemat – aktiivne vastandumine teadmispõhisele tervisekäsitlusele. Ma ei saa tuua leheveergudel nimelisi näiteid, kuid mina ei ole oma töös kohanud veel isehakanud terapeuti, kes ei jagaks oma sotsiaalmeedia seinal samal ajal näiteks vaktsiinivastaseid üleskutseid. Me ei saa kujundada koolides teadmispõhist otsustuspädevust, kui paneme laste ette inimese, kes kogu oma hoiakuga sedasama tõenduspõhisust eitab. Sedasama tõenduspõhisust, mille taga on arstide- ja õdede ennastsalgav töö haiglates läbi kõigi nende koroona-aastate. Seesama tõenduspõhisust, tänu millele lapsed üldse jälle koolis käia saavad.

Teaduse eitamine ei saa aga püsida ilma kinda heitmiseta tänastele institutsioonidele. Arstid ja õed, kellele me võime nende pingutuse eest tänulikud olla? Uhhuu-terapeudi jaoks on nad kinnimakstud ja ajupestud, meditsiiniharidus on üldse läbinisti äri ja me peaksime hoopis „avama oma silmad“ ja „mõtlema oma peaga“. Teadusasutused, kes on töötanud välja vaktsiinid – nemad on kasumiahned kapitalistid, kes vähimagi südametunnistuseta müüvad inimestele puhast mürki. Ja valitsus, kes lahkelt vaktsiine tasuta pakub, on mestis mõne ülemaailmse salaorganisatsiooniga, mille eesmärk on orjastada inimkond vaktsiinidega koos manustatavate mikrokiipidega.

Normaalne inimene lõpetab siinkohas lugemise, sest jutt läheb juba jaburaks, Ja ongi jabur jutt, jaburad uskumused, ent ometi usuvad neid üle Eesti kümned tuhanded inimesed ja nad levivad sadades internetikogukondades. Ma tahaks öelda, et need kogukonnad on isetekkelised ja kinnises kõlakambris toimuv ei mõjuta suuremat hulka elanikkonda, kahjuks see päris nii ei ole. Mitmed jutupunktid, mida eelmises lõigus välja tõin, on leidnud kajastamist poliitilistes sõnavõttudes. Ma ei hakka nimetama nimesid ja organisatsioone, kuid vaktsiinivastasus, kõrghariduse alavääristamine, jutt globaalse eliidi vandenõudest – need tulevad ilmselt paljudele tuttavad ette.

Ja nüüd jõuame viimase ning kõige tõsisema tahuni sellel uhhuu-teaduste eskalatsiooniredelil. Me teame, et need vandenõuteooriatest koosnevad jutupunktid on leidnud ühiskonnas laialdast kajastamist. Teame ka, et nad lammutavad usaldust meie riigi institutsioonide ning seal töötavate inimeste vastu, alates valitsusest, kaitseväes kuni arstide ja õdedeni. Ja ka õpetajateni, kes koolis endiselt õpetavad lastele seda, kuidas vaktsiinid on toonud kaasa mitme tõsise haiguse kadumise maailmast. Uhhuu-l põhinev valeinfo teeb pesa meie peadesse ja suunab meie otsuseid. Jätame end vaktsineerimata, oleme rahu poolt, ei e-hääleta, sest see on vaid üks suur võltsing… Need valikud ei vii meid kriisist välja, need valikud viivad meid sügavale mutiauku.

Selline õõnestustöö ei teeni mitte Eesti riigi huve, mis põhjusel seda ka rahastatakse nii Vene Föderatsiooni, kui ilmselt teiste meile vaenulike jõudude poolt. Ja kui eskalatsiooniredeli alumisel pulgal  on pealtnäha süütu ebateaduslik teraapiatund mõnes koolis, siis redeli ülemisel pulgal on küsimused riigi julgeolekust. Sellele järeldusele ei ole jõudnud ma üksi ning valeinfo, poliitika ja julgeoleku seosed on erialainimestele ammu selgelt näha. Olgu selleks siis Kaitseliidu Propastop või euroopalisse initsiatiivi kuuluv Balti Infohäirete Sekkekeskuses Tartu Ülikoolis, kes kumbki omal moel väärinfo vastu võidelda püüab.

Pilt on aga selles mõttes murettekitav, et pidevas võitluses konspiratsiooniteooriate levitajate ja nende ümberlükkajate, valeinfo jagajate ja faktikontrollijate, pimesi uskujate ja päriselt teadjate vahel on initsiatiiv selgelt esimeste poolel. Ja sel põhjusel ütlesin ka ülal – uhhuu koht on koolis, meediapädevuse tunnis. Olime varemalt valeinfo vastu päris kaitsetud, kuid nüüd õpime samm-sammult selles uues meediaväljas ellu jääma. Oma lapsed saame me aga väärinfo vastu paremini ette valmistada, vaktsineerides neid meediapädevusega – oskusega uhhuud ära tunda tema kõigis avaldumisvormides. Sellist pädevust kahjuks riiklikust õppekavast ei leia. Kuid peaks.

8