Elektrivõrguga tuumakala püüdmas

Uued moodulreaktorid on senistest suurtest odavamad, nende ehitamine on kiirem ja nende väljatöötamisel on võetud arvesse kõik õppetunnid, mida ajalugu on tuumaenergias õppida andnud, kirjutab Tartu Linnavolikogu liige Lemmit Kaplinski (SDE).

​Peep Mardiste kirjutas 14. jaanuaril, et moodultuumajaamad ei päästa kliimat. Elektrivarustusest rääkides peab siiski vaatama teemat süvitsi ja Mardiste kahjuks ei selgitanud, milline seos on stabiilsel elektritootmisel taastuvenergiaga, ning tuumajaamadest rääkides ka eksis kohati.

Eesti tarbib aastas orienteerivalt 8,5 TWh elektrienergiat, mille tootmiseks vajalik võimsus on suurusjärgus 1000 MW. Praegu on paigaldatud tuulikute ja päikeseparkide võimsust sellest juba ligi kolmandiku jagu, kavandamisel on aga lausa üle 1000 MW uusi võimsusi. Nii võiksime arvude järgi juba peatselt taastuvenergiale üle minna. Tegelikkuses peame aga arvestama tuule ja päikese kõikumisega. See on paratamatus, kuid mitte parandamatu probleem – vaja on võtta kasutusele tehnoloogiad, mis tagavad elektrivarustuse ka siis, kui ei paista päike ega puhu tuul.

Üks võtmetehnoloogia on ühenduskaablid, millega me saame müüa ja osta elektrit naabritelt. Oleme ühises elektrivõrgus kogu Euroopaga ja kui kellelgi on elektrit üle, siis kellelgi on ikka puudu. Elekter ei ole aga selline kaup nagu banaanid ja kaugused loevad. Me ei saa importida tuulevaiksel päeval odavat päikeseenergiat Portugalist. Arvestama peab ka, et kuigi ühendused on üks võtmelahendus turu stabiliseerimiseks, töötavad nad mõlemat pidi. Praegu Euroopas välja ehitatavad ühendused panevad meid otsekonkurentsi Saksamaaga hiiglasliku tarbimisega.

Teine võimalus on salvestada energiat siis, kui seda toodetakse rohkem, ja ning anda võrku tagasi siis, kui seda on puudu. Tavalised akud on hinna-mahutavuse suhte tõttu võrgu tasakaalustamiseks kaugelt liiga kallid. Suurima salvestusmahuga on tänapäeval hüdropumplad, mis kasutavad veeturbiine ja pumpasid. Tegemist on hästi läbiproovitud tehnoloogiaga, mille rajamiseks peavad olema looduslikud eeldused. Eestisse kavandatakse ühte sellist 500 MW nimivõimsusega akumulatsioonijaama Pakrile.

Kolmas tehnoloogia on kompensatsioonijaamad, mis lülitatakse kiirelt sisse siis, kui muu tootmine vajadusi ei kata. Soojuselektrijaama käivitamine on pikk protsess ja tegelikult on ainult üks kütuseliik, mida on küllaldaselt saada ja mis reageerib kiirelt nõudlusele – maagaas. Nii on üllataval kombel taastuvenergia juurutamine viinud tihti ka gaasiküttel kompensatsioonijaamade ehitamiseni. Maagaasi põletamine eritab kasvuhoonegaase ja nullib nii taastuvenergia kasud.

Kõiki ülalnimetatud tehnoloogiaid ning veel mõnda, mis nimetamata, tuleb kasutada ja kasutatakse, lisaks on aga vaja ka stabiilset baasvõimsust. Näiteks ei kukkunud 2018. aastal Eestis tarbimine ühelgi kuul alla 470 MW ja nii oleks mõistlik tagada alati stabiilselt sellise võimsusega tootmine, mida juhitamatute taastuvenergialahendustega täiendada. Nii väheneks kõikumiste amplituud ja iga tootmisliiki kasutaksime just seal, kus see on mõistlik. Stabiilseks tootmiseks sobib taas vana hea soojuselektrijaam, mida köetakse kas fossiilse või tuumakütusega. Selle esimese tõttu praegu lõhkise kliimaküna ees olemegi. Lauale jääb üks valik: emissioonivaba tuumaenergia.

Meie vajadus ca 300 MW stabiilse tootmisvõimsusega jaama järele ei ole aga maailmas unikaalne.

Varem oli iga tuumajaam erilahendus, mis kavandati ja ehitati kohaspetsiifiliselt. Kogu arendustöö tuli iga kord uuesti kinni maksta ja ülekantavaid oskusi oli vähe. Puudus seeriatootmise hinnasääst ning iga jaam oli omaette komplekt probleeme, sealhulgas ka ohutusalaseid.

Tavaliselt on tuumajaamad ka suured, väiksema otsa võimsused algavad 1000 MWst – mis ilmselgelt jääb Eestile suureks. Meie vajadus ca 300 MW stabiilse tootmisvõimsusega jaama järele ei ole aga maailmas unikaalne. Väike ja stabiilne tootmisvõimekus pakub ülaltoodud põhjustel huvi paljudele ja nii on mitmed arendajad USAs, Kanadas ja mujal saanud valmis lahendustega, kus kõik jaama olulisemad osad on mõõtmetes vähendatud, standardiseeritud ja võimalik viia seeriatootmisse. Nii vähenevad kulud, paraneb töökindlus ja ohutus.

Kuigi Peep Mardiste väitis, et tegemist on ulmetehnoloogiatega, nii ei ole. Juba mitmed jaamatüübid on sertifitseerimisel. See tähendab, et valmis joonised, protsessikirjeldused, ohutusanalüüsid ja katsetulemused on antud riiklikele aatomienergia ja -ohutusega tegelevatele ametitele, kes peavad otsustama, kas see lahendus on piisavalt ohutu, et lubada turule. Kogu töö on valmis ning küsimus on vaid veendumises nende ohutuses. Arvan, et kõik on nõus: see on oluline küsimus, ent mitte ulme, bluff või soovunelm.

Seega, välja on töötatud ja vastavate ametite heakskiitu ootamas mitu eri tüüpi moodulreaktorit. Nad on senistest suurtest odavamad, nende ehitamine on kiirem ja nende väljatöötamisel on võetud arvesse kõik õppetunnid, mida ajalugu on tuumaenergias õppida andnud. Eesti võimalus on selles, et meie võrk vajaks praegu just nimelt ca 300 MW suurusjärgus stabiilset, heitmevaba tootmisvõimsust. See on vundament, milleta ei ole meil võimalik rääkida taastuvenergia laialdasest kasutuselevõtust, stabiilsest võrgust, energiajulgeolekust ja sealjuures ka mõistlikest elektrihindadest.

Hinnale on heaks võrdluskohaks Pakrisse rajatav hüdropumpla, mille maksumuseks prognoositakse ligi pool miljardit eurot. Selle raha eest töötab pumpla 12 tunni jooksul 500 MW võimsusega, tootes kokku 6000 MWh elektrienergiat. Moodultuumajaama võimsus on küll vaid 300 MW, kuid ühe laadimisega töötab ta kuni kaks aastat ehk 8760 tundi, tootes selle ajaga 2 628 000 MWh elektrienergiat. Hind? Prognoos prognoosi vastu: üks miljard eurot ehk kaks Pakrit.

Ja siinkohal ma tõesti ei saa aru Peep Mardiste torgetest ettevõtjate pihta. Neid arve vaadates peaks isegi ettevõtluskauge inimene, kes kliimaprobleemidest siiralt hoolib, olema valmis arutama jaamaga seonduvaid sisulisi küsimusi, mitte vastanduma sellele vaid oma tõekspidamistest lähtudes. Mõistagi on küsimusi: ohutus, investeeringud, tööjõud, jäätmed jne. Aga ärme siis välista seekord küsimusi juba eos. Ärme mõista seltsimehelikus kohtus hukka meie oma eksperte ja ettevõtjaid, vaid arutame ja otsime nendega lahendust, mis Eestile sobib.

Avaldatud: https://leht.postimees.ee/6880151/lemmit-kaplinski-elektrivorguga-tuumakala-puudmas

0