Eesti vabariik 102 – minemiste maa
Täna 102 aastat tagasi kell 20:00 loeti Pärnus Endla teatri rõdult ette “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. See dokument pani aluse Eesti Vabariigile kui rahvusvahelisele avatud ühiskonnale. Just neist väärtustest rääkisin Tartu Linnavolikogu esimehena eile Eesti vabariigi aastapäeva tähistamisel ERMis.
Foto on samast päevast, aga ühest teisest saunast. Autoriks Mana Kaasik.
—
Lp Tartu aukodanikud, Tartu aumärkide kavalerid, peaminister, minister, linnapea, rektorid, külalised
Mul on hea meel, et me oleme kõik tulnud siia Eesti Rahva Muuseumisse, et tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva. Justnimelt tulnud, meil ei ole sellist tulemise tava. Eesti on rohkem nagu minemiste maa.
102 aastat tagasi mindi. Mindi Eestist, mindi Tartust, mindi otse koolipingist, et kaitsta noore riigi vabadust. Mitte kõik minejad ei tulnud tagasi. Need, kes tulid, kaunistasid oma kojad, kasvatasid lapsed, õpetasid nad lugema ja kirjutama. Aga siis tuli jälle minna. Mindi, kes kuhu sai. Rootsi, Kanadasse, Austraaliasse. Kes ei läinud, neid viidi. Viidi palju ja kaugele ja tagasi tulid vähesed.
Siis, ligi pool sajandit, ei mindud ega tuldud enam.
Aga ka see riik sai läbi ja vabas maailmas mindi jälle. Mitte hirmuga, mitte minemise painest. Mindi õppima, mindi töötama, mindi otsima ennast ja kaaslast. Mindi rohkem kui kunagi varem. Mindi nii palju, et mõned hakkasid muretsema – kas üldse keegi koju jääb. Või on nii nagu on öeldud enne — viimane lahkuja kustutab tule.
Mina nii ei arva. Kui see oleks niimoodi, siis miks peaks ühel sombusel pimedal vana-aasta õhtul tulema noor füüsikatudeng Cambridge’st Võrumaa hämarasse suitsusauna koos oma kallimaga, kes õpib MITs arvutuslingvistikat. Seal hämaras suitsusaunas ootab neid särasilme elektriautode insener Edinburgh’ist. Kõik noored toredad eestlased, kes on läinud ja kes on tulnud tagasi, sest siin on nende kodu, nende sõbrad, siin nad saavad olla omade kommete järgi. Kasvõi käia suitsusaunas nii nagu see on kantud UNESCO kultuuripärandi kombestiku nimekirja.
Selleks, et minejatest saaksid tulejad, peab Eesti olema avatud, hooliv ja Tartul on selles väga suur roll,
Nagu ütles vastne Tartu aukodanik Mihkel Zilmer: „Tartu ja Ülikool on üks organism.” Nad peavad käime ühte jalga, Tartu Ülikool ja Tartu teised kõrgkoolid. Selleks, et meie rahvusvaheline tudengite pere tuleks siia õppima, võib-olla ka töötama, tuleks siia ennast otsima. Ja kui mitte midagi muud, siis leiaks siit taskusse tükikese Tartut, südamesse Eestit, minnes tagasi sinna, kust nad tulnud on.
Tartu on Euroopa kultuuripealinn. Me ootame siia rohkem külalisi kui iial varem. Me pakume neile oma parimaid pärle, aga selle käigus me tahame mõelda paremini läbi ka selle, et mis on see meile päriselt omane. Selleks, et me julgeksime olla rohkem omas kodus omal moel.
Head Tartu aukodanikud, Tartu tähe kavalerid – teie olete teinud väga suure töö, et Eesti oleks hooliv avatud riik, kuhu tulla. Aga demoraatliku riigi demokraatlikult valitud esindajatel on igapäevane töö, et hoida seda riiki avatuna, hoolivana. Siis me ei pea muretsema, et kõik lähevad ära.
Jah, liigselt põlevad tuled me peame ikka kustutama selleks, et hoida kokku elektrit ja oma elukeskkonda. Aga Eestit, mis on hooliv ja kodune ja sõbralik ei kustuta mitte keegi.
Aitäh teile ja soovin teile ilusat aastapäeva!