Mida õpetab kriis tehaste kohta?

Praegune kriis on äärmuslik näide, kuid illustreerib alustõdemust, et inimestele on nende käegakatsutav heaolu tähtsam kui abstraktsevõitu keskkond ja selle kaitse kirjutab Lemmit Kaplinski.

Suure bensukaketi WC-s on kõrvuti kaks silti. Esimene maitsekalt kujundatud kleeps juhib tähelepanu elektrilise kätekuivati keskkonnasõbralikkusele. Teine, suurem ja ilma kujundaja käepuudutuseta silt selgitab kahes kohalikus keeles, et viiruseohu tõttu on kätekuivatid välja lülitatud ja vajalik on kasutada ühekordseid paberkäterätte.

See hetk elust enesest võtab ühe bensiinijaama näitel sümboolselt kokku energeetika, puidukeemia ja keskkonnahoiu küsimused. Selles valguses tahan kritiseerida mõnda värskemat või vanemat strateegilist viga, mis neis küsimustes Eestis tehtud.

Keskkonnahoiu ja inimeste heaolu suhe

Kriis fokuseerib tähelepanu ja visandab kontrastselt keskkonnahoiu ja inimese heaolu suhte. Olukorras, kus vahetus ohus on kellegi tervis, muutuvad elu hoidmise kõrval sekundaarseks kõik muud küsimused.

Plastireostuse pärast muretsemise asemel muretseme me nüüd ühekordsete mikrofiiberkiust respiraatorite ja kaitsemaskide kättesaadavuse üle, püüame leida lahendusi tarnete kättesaamiseks Hiinast ja otsime kohalikke tootmisvõimalusi.

Õigesti teeme, kuid kuhu kadus kõige selle juures retoorika, mis pani pahaks Hiinast odavate plasttoodete tellimist ja isegi tööstust kui niisugust? Mitte kuhugi – need küsimused on endiselt kusagil seal, ent nad ei ole enam korraga olulised. Enda ja oma lähedaste nimel ollakse valmis aktsepteerima seda, mille vastu eelnevalt sõna võetud.

Kriis on äärmuslik näide, ent illustreerib alustõdemust — inimestele on nende käegakatsutav heaolu tähtsam kui abstraktsevõitu keskkond ja selle kaitse. Kui iganes lühinägelikuks sellist vaadet ka pidada, on see muutumatu tõdemus, millega keskkonnakaitsja peab arvestama, kui ta tahab näha oma tööl tegelikke tulemusi. Kokkuvõtvalt töötab ainult selline keskkonnapoliitika, mille tõttu inimeste elukvaliteet ei lange.

Selles valguses on riik teinud pikka perspektiivi silmas pidades kaks väga rumalat otsust, millel on pikaajalised mõjud nii keskkonna kui majanduse seisukohast.

Kahel viimasel aastal on valitsusel olnud võimalus ühelt poolt toetada tulevikku vaatavaid investeeringuid ja teisalt siduda meie majandust lahti minevikust. Otsustati aga tagurpidi — toetamata jäi tulevikutehnoloogia ning investeeriti eilsesse päeva. Räägin mõistagi vastavalt tselluloositehasest ja põlevkiviõli tehasest.

Rohkem kui vaid WC-paber

Est-Fori plaanitud tehase toodang ise ei ole midagi seninägematut — keemiline puidumass ehk suure puhtusastmega tselluloos. Seesama, millest valmistada plastnõude, -kottide ja -kõrte loodussõbralikumaid alternatiive, farmaatsiatööstusest jt valdkondadest rääkimata.

“Keskkonnasõbralike materjalide otsingul pakub taastumatutele maavaradele alternatiivi kindlasti ka puidukeemia ning selle tähtsus lähiajal ainult kasvab.”

Arvestades aga, et Eestis on valdkondlik teadmus väga nõrgal tasemel, siis iga lisanduv töökoht puidukeemia sektoris oleks laiema mõjuga kogu valdkonnale. Keskkonnasõbralike materjalide otsingul pakub taastumatutele maavaradele alternatiivi kindlasti ka puidukeemia ning selle tähtsus lähiajal ainult kasvab.

Milline oleks selle valdkonna järgmine (idu)ettevõte, võime tagantjärgi ainult oletada. Kas oleksime pakkunud konkurentsi Soome teadlastele ja töötanud välja veelgi keskkonnasõbralikuma viskooskanga? Sellesama, mida poes ihu- ja loodussõbraliku bambuskiu nime all müüakse?

Või oleks Eestis leitud võimalus asendada vineeri tootmisel sünteetilised vaigud ligniinipõhiste looduslike liimainetega nii nagu seda täna proovitakse Lätis ja mujalgi? Äkki oleks saanud kasutada tootmisjääke jääke hoopis tugeva ja vastupidava biolaguneva plasti valmistamiseks nagu katsetatakse USA-s. Seda nimekirja võiks jätkata.

Kõiki neid tehnoloogiaid seob aga üks omadus – need on väljatöötamisel keskkonnasõbralikumad alternatiivid praegustele. Teisisõnu on tegemist teadmismahukate tulevikutehnoloogiatega.

Need, kes suudavad nüüd ja praegu tõsiselt panustada arendusse, juurutamisse, tootmisse, just nemad loovad töökohti inimpõlvedeks, aidates samas kaasa planeedi ressursside säästmisele ja reostuse vähendamisele. Innovatsioon, tööhõive ja keskkonnahoid astuvad ühte jalga.

Eestist ei tule lähiajal sellesse nimekirja ühtegi täiendust. Selle tulemuseni jõuti läbi valede ja kõhklevate otsuste kadalipu, mis algas sobimatu asukohavalikuga ja lõppes antud lubadustest häbiväärselt taandumisega.

Sündimata jäänud investeeringuga pea samaväärne on kahju, mis sündis ühiskondlikus debatis. Valitsuse ebakindlus asjaajamisel viis muuhulgas olukorrani, kus sisuliselt kogu puidukeemia ja -tööstuse alane diskussioon mandus hääleka vähemuse dikteeritud labaseks vastandumiseks igasugusele metsandusteemalisele arutelule.

Mets on Eesti rahvuslik vara, mets on üks peamisi tööandjaid, tuues kaudselt leiva lauale kümnendikule eestlastest, maapiirkondades rohkemgi. Olen veendunud, et iga metsandusega seotud inimene mõtleb palju pikemalt kui paariaastane valimistsükkel — majandusmetsa puhul pigem 80 aastase perspektiiviga, so vähemalt kaks inimpõlve. Nüüd on aga okei rääkida neist inimestest kui rüüstajatest ja kurjategijatest…

Selline ongi agenda, mida ühe tulevikku vaatava ettevõtmise ja töökohtade asemel meile seni on pakutud. Siin pole ühtegi lahendust ei töökohtade loomiseks ega metsa kui ökosüsteemi kaitseks.

Õlitehas ja õletuli

Hiljuti astus valitsus eelmisest hullemagi sammu. Otsusega rajada uus Enefiti põlevkiviõli tehas mitte ainult ei loobutud võimalikest tulevikku vaatavatest keskkonnasõbralikest töökohtadest, vaid kinnistati meid hiiglasliku olemuslikult saastava tööstusinvesteeringu külge, mis ei too ja ei saa tuua ei kestvaid töökohti ega kasumit.

“CO2 kvoodi hindade jätkuva kasvu korral keeratakse need kraanid kinni ja see tehas ei suuda mitte iial toota ja müüa vabal turul, jäädes seega hiljemalt mõne aasta jooksul kasutult seisma.”

Põlevkivist energiatootmine, olgu selleks otsepõletamine või õlitootmine, on konkurentsitult suurima CO2-heitmega valik kõigi fossiilkütuste seas. Kogu tehase ärimudel tugineb eeldusel, et on võimalik skeemitada CO2 kvootidega, mis aga ei saa kaua kesta. CO2 kvoodi hindade jätkuva kasvu korral keeratakse need kraanid kinni ja see tehas ei suuda mitte iial toota ja müüa vabal turul, jäädes seega hiljemalt mõne aasta jooksul kasutult seisma.

Vajadus paari turvamehe järgi tühjalt seisva kolossi valvamiseks ei saa olla Ida-Virumaa tööhõiveprobleemi lahendus nagu valitsus seda oma pressiteadete põhjal paistab uskuvat. Õletuli pikalt sooja ei anna.

Saastav õlitehas ei ole jätkuvate dotatsioonideta majanduslikult kasumlik ja on seega tööhõive seisukohast mittetoimiv lahendus. Ainus kaalutlus sellise investeeringu tegemiseks võiks olla Eesti energiajulgeoleku tagamine. Ent ka kõige mustema stsenaariumi korral, kui katkevad välisühendused, ei tooda me energiat mitte õlist vaid otse põlevkivist.

Tehase reklaamitud keskkonnahoid tuleb lihtsalt sellest, et täiesti sõltumatu protsessina suletakse järjest vananemise ja CO2 hindade tõusu tõttu põlevkivikatlaid elektrijaamas. Põlevkivi keskkonnamõjud nii kaevandamise kui ka CO2 emissioonide näol on tohutud õlitootmiselgi. Selle tunnistajaks on miljonid kuupmeetrid Ida-Virumaa tuhamägesid lõputute ruutkilomeetrite kaevanduste taustal.

See investeering ei ole pikas perspektiivis kasulik Eesti riigile ja ainult süvendab Ida-Virumaa probleeme kui lubatud tootmine iial jalgu alla ei saa. Kui muidugi see investeering üldse sünnib — olukorras, kus finantssektor Euroopas on selgelt öelnud, et fossiilsete kütustega seotud investeeringuteks enam laene ei anta, on enam kui segane kogu investeerimismudel, millest Eesti riigi katta on ju ainult osa. Enam ja enam tundub, et hiigelinvesteering on püüe hoida vee peal surevat vaala.

Eesti riik on teinud kaks vale valikut, kuid ometi on meil vaja pikaaegseid lahendusi energiajulgeoleku tagamiseks, kestvate töökohtade loomiseks nii Ida-Virumaal kui mujal ja meil on vaja mittefossiilset alternatiivi põlevkivile.

Kogu meie regioonis toodetakse energiat vähem kui tarbitakse. Kui viie-kuue aasta pärast katkeb elektriühendus Venemaaga, siis ei ole meil võimalik oma tootmislünki enam naabri arvelt tasandada ja see tootmisvõimsus peab valmima kiiremas korras kohapeal.

Üks osa koguvalemist on taastuvenergialahendused, millest igaühel on oma kindel roll ja koht nii kohalikus, riiklikus kui kogu regiooni elektrivõrgus. Vesiniku kui energiakandja laialdasem kasutuselevõtt aitab salvestada tuuliste päevade toodangut ja muuta keskkonnasõbralikumaks kogu transpordisektori.

Kuigi ka selles osas saab riik protsesse kiirendada või vähemalt mitte pidurdada, siis õnneks tagab üksikobjektide väike investeeringuvajadus vajaliku dünaamika juba sisuliselt vabas konkurentsis turutingimustel. Tuulikud ja päikesepaneelid on nii odavad, et investori leiab alati.

Vaieldamatult aga ei piisa elektrivõrgu toimimiseks juhitamatutest tootmisallikatest ning vältimatult vajalik on mingis osas stabiilse keskkonnasõbraliku tootmisvõimsuse järele. Olgem ausad – praegu ei ole laual mitte ühtegi muud alternatiivi peale tuumaenergia, mida kasutavad väga suures osas kõik madala emissioonitasemega Euroopa riigid, sh Prantsusmaa, Rootsi, Soome…

Kas reaktori võiks rajada Ida-Virumaale või mujale, seda selgitagu riiklik eriplaneering. Jätkugu aga riigil sel korral julgust minna lõpuni sellega, mida alustatakse ja mis on vajalik. E-riigi elushoidmiseks on vaja elektrone, me saame ja peame neid tootma ka e-Eestis koha peal.

Avaldatud: https://www.err.ee/1074469/lemmit-kaplinski-kriis-tselluloositehas-ja-olitehas

0