Foto: Mana Kaasik

Linnaruumist – Jaani ja minu mõtteid

Mu isa kirjutab Sirbis mitmekesisest linnaruumist ja mina kirjutan sellele artiklile kahe käega alla. Oleme Jaaniga mõlemad pikalt rääkinud sellest, et tahame näha linnahaljastuses lisaks pöetud murulappidele ka elurikkust – lillemuru, põõsaid ja lihtsalt isetekkelist metsikust kuni pujude ja nõgesteni välja. Mul on iga päev hea meel näha, kuidas see mõte aina enam kõlapinda leiab ja elama hakkab. Näiteks Euroopa kultuuripealinna projekt Kureeritud Elurikkus laieneb südalinnas silmaga nähtavalt ja tänu sellele tiimile saame Tartus rääkida peagi minu unistuste linnaruumist. Kartulid Uueturu pargis, kes oleks seda veel aasta eest uskunud?

Jaani artikkel on mõistagi laiem ja sügavam ning räägib palju ka arhitektuurist. Olen ka ise tihti mõelnud selle peale, et kõige paremad ja põnevamad linnaosad on need, kus kõige vähem sekkus linnaplaneerija käsi. Ma ei taha heita kinnast linnaarhitekt Tõnis Arjuse ette, kes on ruumieksperimentide osas toetav. Samuti pean kiitma kolleege linnavalitsusest ja volikogu arengu ja planeerimiskomisjonist. Oleme koos jõudnud arusaamisele, et lisaks vaid ehituslikele tingimustele tuleb vähegi mastaapsemate arenduste juures vaadata ka hoonete sobivust ruumi laiemalt. Mõelda tuleb näiteks sellele, millist looduskeskkonda, inimsuhteid või liikumisharjumusi üks või teine arendus toetab.

Ma lisan nüüd aga Jaani artiklile ühe mõtte, mis mind pikalt saatnud on, ja selleks on hoonete õigus väärikale vananemisele. Kummardame inimestena noorusekultust ja natuke pelgame kortse silmanurkades, arme ja kriime nahal, kõiki neid väikseid märke, mis jäävad elatud elust. Nii ka hoonete puhul, kus juba mitu aastakümmet on eelistatud materjalid, mis ajas ei vanane. Võrrelge mõnd 90ndatel rajatud kahhelplaadiga kaetud maja tellisest fassaadiga naabriga — kumb neist sulandub aastatega paremini linnapilti? Teisalt pole paremad ka penoplasti ja kerge krohvikihiga kaetud hooned, kust krohvi pudenemisel paljastub võrk otsekui haavaside . Keegi ütles hästi – tänapäevased hooned räbalduvad, mitte ei vanane.

Nii et kokkuvõtvalt — rohkem mitmekesist linnaruumi, palun! Nii ruumi kui ea mõistes. Ärme häbene oma ega oma kodu vanust, see lisab vaid väärikust.

Jaga ja jälgi:
error3
fb-share-icon0
0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga