Südalinna kultuurikeskus
Olen viimastel päevadel rõõmustanud koos teiste tartlastega Riigikogu kultuurikomisjoni otsuse üle toetada Südalinna kultuurikeskuse rahastamist. Loodan, et Riigikogu omakorda toetab komisjoni ettepanekut ning Tartu saab juba lähiajal ettevalmistustöödega edasi liikuda. Räägime aga keskuse juures üle veel mõned asjad, mis minu arvates tähelepanu väärivad.
Esmalt muidugi see, et Tartu Kunstimuuseumi 80-aastane ooteaeg tõesti lõpeb ning Pallase traditsioonide kandja saab endale päris oma kodu. Viltune maja on iseloomuga, aga sellega tema sobivus muuseumihooneks algab ja ka lõpeb. Muuseum pole aga ainult hooned ja koos uue hoone rajamisega saame ja peame mõtlema läbi ka selle muuseumi, samas ka teiste Tartu muuseumide rolli laiemalt. Loodan, et kultuurikeskuse valmimiseks on sündinud uus koostöö Eesti Rahva Muuseumi, Tartu linnamuuseumi filiaalide, Tartu Ülikooli muuseumi, Tartu Mänguasjamuuseumi ja kindlasti ka TYPA Trüki- ja Paberikunsti keskuse vahel.
Ja see toob mind teise teemani — miks on Tartusse vaja veel üht kultuurihoonet, miks on vaja laiendada Kunstimuuseumi, kui Tartu juba kubiseb mäluasutustest! Kes seal käima hakkavad ja miks? Neile küsimustele saab vastuse, kui vaadata kaarti, vaadata ajalugu ja vaadata statistikat. Tartut armastavad peale tartlaste endi pea sama palavalt veel soome, läti, vene külalised. Tartu pole pelgalt Tartu, Tartu on Lõuna-Eesti regiooni tõmbekeskus, mis tõmbab Riiast, Peterburist, Helsingist… Iga euro, mis me investeerime endale ja külalistele enamate tegevuste pakkumiseks toob kuhjaga tagasi meile aga ka kõigile teistele Lõuna-Eesti omavalitsustele, kes näevad seda kasu ja teevad meiega koostööd juba täna Tartu 2024 – Euroopa kultuuripealinn kaudu!
Aga miks ikkagi Tartu, kui me just saime endale ERMi?
Aga miks mitte, kui Pärnusse ja Lääne-Eestisse rajatakse uus kiire raudtee, Ida-Virumaale tehakse 340 miljonit investeeringuid õiglase ülemineku rahastamiseks ja Tallinnast pole mõtet üldse rääkida. Regionaalsed erinevused investeeringute vahel on väga suured ning isegi ERM koos kultuurikeskusega ei anna kuidagi teistesse regioonidesse tehtud investeeringute mõõtu välja. Seega otse loomulikult Tartu ja ma väga loodan, et võime peatselt loota ka järgmisi olulisi taristuinvesteeringuid.
Ja lõpetuseks tahan tõdeda, et kuigi tartlaste toetus kultuurikeskuse rajamiseks on selge, siis muidugi olen jälginud huviga ka nende seisukohti, kes pooldavad haljasala säilimist tänasel või vaid vähesel määral kohendatud kujul. Ei, nende tartlaste arvamus ei muuda keskuse rajamise otsust, kuid see annab tänasele ja tulevasele linnavõimule selge signaali ja kohustuse teha endast kõik, et südalinna kultuurikeskuse planeerimine arvestaks maksimaalselt olemasoleva roheluse säilimisega. Iga vastuhääl ei nulli suurt tööd, kuid iga häält peab arvestama.
Seni, kuni minul on selles oma osa mängida, luban ma kindlalt, et see nii läheb!
Pildi taustaks oleva roheluse tunnete ka ehk ära 😉
Pilt: Mana Kaasik
4
0