Kas PÕXITile järgneb MEXIT?

Metsanduse alane diskussioon Eestis on tselluloositehase saagast saadik raamistatud populismi ahtrasse vaatevälja ning keskendub pikaajaliste strateegiliste küsimuste asemel „siin, nüüd ja kohe” lahenduste otsimisele. Näiline vaidlus raiemahu suuruse üle või keskendumine looduskaitse
seisukohast üksikjuhtumitele jätavad mitte ainult vastamata, vaid ka küsimata palju olulisemad pikaajalised küsimused, näiteks: Milleks me metsa majandame? Milline on metsanduse roll keskkonnakaitse ja kliimaeesmärkide saavutamisel? Millisel viisil saada olemasolevast ressursist enim kasu?

Esmaspäeval avaldatud metsandusteadlaste ühispöördumine juhib tähelepanu sellele, et nende küsimuste vastused nõuavad spetsialiste ning selles on pöördujatel tuline õigus. Kõigile, kes on raatsinud end metsandusega vähegi kurssi viia, on üheselt selge, et lähikümnendil vähenevad varutava puidu kogused ehk nõndanimetatud raiemahud. PÕXITile ei tohi aga järgneda MEXit, mis ohustaks ligi kümnendiku eestlaste sissetulekuid ja seda eriti maapiirkondades.

Metsanduse ja puidutööstuse jätkusuutlik areng on olulise regionaalse mõjuga ning ma olen veendunud, et ei ole olemas ühtegi arengustsenaariumi, mille järgi ei oleks metsandus Eesti majanduses olulisel kohal ka kümnete aastate pärast. See tähendab aga, et koguste alanedes peab iga raiutud tihumeeter andma senisest enam tulu. Mõistagi ei saa see tulla hinnatõusu arvelt, turumajandus ei tööta nii. Vaja on rakendada uusi tehnoloogiaid materjali- ja inseneriteaduses ning ka puidukeemias. Just viimane on võti väheväärtuslikust puidust liimide, plastide, kangaste ja muude toodete valmistamiseks selmet, et ta lihtsalt ahju ajada. Kümned miljonid tihumeetrid hall-leppa aga tavapäraste metsatööde käigus tekkivad raiejäätmed annaksid võimaluse asendada näiteks pakenditööstuses taastumatud toorained taastuvatega, looksid kõrgtehnoloogilisi töökohti ja tõstaksid seeläbi metsandusest tekkivat lisandväärtust majandusse. See lisandväärtus jääks Eestisse ning annaks nii tööd kui võimaldaks teostada läbi maksutulude ka teisi riiklikke eesmärke,
sealhulgas looduskaitselisi.

Stsenaariumi realiseerumiseks tuleb aga juba täna seada eesmärgiks vajalikud teadmised koju tuua. Selleks on vaja koolitada spetsialiste aga teha ka strateegilisi valikuid puidukeemia arendamiseks Eestis. Est-Fori arendus sumbus populismi, kuid vaadates ajas ette üle ühe valimistsükli, siis peab leidma endas riigimehelikkust tõdeda: ilma puidukeemiata Eestit ei ehita. Meil on vaja mitte tehast, vaid tehaseid.

Alternatiiv väheväärtusliku puidu kasutamiseks on ja jääb ning selleks on puidu põletamine biomassi nime all ja taastuvenergia toetuste abil. Olen korduvalt öelnud, et asjade põletamisega kliimakriisi ei lahenda. Usun, et kuigi erinevas sõnastuses, on minuga nõus ka pöördumise autorid.
Olgugi, et puidu põletamisel vabanev CO2 ei suurenda ringluses oleva süsiniku hulka, ei ole see kliimakriisi seisukohast siiski õigustatud. Põletamisel paiskub ju pika aja jooksul talletatud süsinik ühe korraga atmosfääri ja see on täpselt vastupidine suundumus vajalikule. Teisisõnu käitume täna niisama rumalalt kui keegi, kes majanduskriisi tipus võtaks raha välja II sambast – hetketulu nimel tehakse aastate perspektiivis võimalikest kõige kahjulikum otsus. Pensionireformile vaatamata on
õnneks vähemalt süsinikuraamatupidamisest hakatud aru saama ka kõige kõrgemal tasemel ning piirangud biomassipõhise energeetika rohepesule tulevad loodetavasti peatselt.

Põlevkivielektrijaamad lõpetasid töö kui CO2 kvoodihind tõusis ootuspäraselt kõrgele ja täpselt sama saatus ootab peatselt graanulitootjaid, mis omakorda paneb löögi alla metsandussektori tulud. See on asjade loogiline käik. Puidu põletamine eritab energiaühiku kohta rohkem CO2 kui kivisüsi ja seda tõdemust ei pese roheliseks ühegi rahvusvahelise leppega.

Puidu põletamisest rääkides ei pea ma silmas ahiküttega maamaja, kaminat linnakorteris ega näiteks suitsusauna. Meie õnn on, et saame Eestis endale sellist imelist luksust lubada pea olematu kuluga. Terve linna kütmine puuhalgudega ei ole aga täna enam võimalik ega lubatav. Kuniks puitu saab
odavalt ahju ajada, ei teki ka motivatsiooni sellest midagi väärtuslikumat luua. Taas on vajalik riigimehelikult pikka vaadet, et näha tänase kasumi horisondi taha, kus terendavad keskkonnasõbralikumad küttelahendused. Olulisel kohal on kindlasti lokaalsed päikesepaneelid ja hoonete energiatõhususe tõstmine. Samavõrd reaalseks saab taastuvenergia tuuleparkidest ning näiteks soomlastele palju huvi pakkuvad tuumaenergial kaugküttelahendused. Nii nagu puidukeemia vajab uusi spetsialiste, on tagumine aeg tuumaenergeetika riikliku koolitustellimuse
järele ning loodud valitsuse tuumaenergia töörühm on selles osas esimene samm rajal, mida mööda tuleb liikuda mõõdukalt kiirustades.

Puidu põletamine aga on kliima seisukohast kahjulik, madala lisandväärtusega ning kokkuvõtvalt pikas vaates perspektiivitu lahendus. Metsanduse pikk vaade poleks aga mingil juhul pikk, kui seal puuduks looduskaitse aspekt. Nii nagu artikli alguses viitasin, on raiemahust või majandusviisist rääkimine diletantlik ja valest otsast lähenemine niivõrd keerukale teemale. Hea on see, et loodusteaduste spetsialiste on Eestis palju ja nende pädevuse kahtluse alla seadmiseks pole vähimatki alust.

Teadmistepõhine looduskaitse on tehtav, kui me otsustame ära, kas keskkonna ja looduse kaitse on igaühe asi või riigi asi. Mõistagi on see provokatiivne küsimus, sest riik on meie enda juhtida ja vastus on seega jah ning jah. Eristame aga esmalt viimastel aastatel populaarsust kogunud igaühelooduskaitse ja suuremahulised looduskaitselased tegevused. See ei tähenda, et esimene oleks vähemtähtis ning näiteks linnastumise jätkudes on võimalik saavutada suuri eesmärke üksikute teadlike valikute tulemusena. Siia kuuluvad nii „niidame vähem” kampaaniad, putukahotellide rajamine, linnaaiandus kui paljud muud vabatahtlikul initsiatiivil põhinevad tegevused.

Teine kategooria on riiklik looduskaitse, mille käigus rakendatakse ka piiranguid koosluste või liikide elutingimuste tagamiseks. Täna tähendavad sellised piirangud paratamatult omanikule kahju, sest pakutav rahaline hüvitis lihtsalt ei ole võrreldav saamata jäänud tuluga. Need ei ole kasumiahned suurtööstused, kellest jutt käib, vaid meie oma Eesti inimesed. Läbinähtavalt vale on kehtestada neile riiklikke piiranguid ilma õiglase hüvitiseta ja eks üks metsasõja kirves siia maetud ongi. Samuti saame siit lõpuks ka vastuse sellele, kui palju peaks Eestis olema kaitstavaid metsi ja muid kooslusi – nii palju, kui me jaksame ülal pidada. Raiemahtude võrrandi tegelik muutuja on siin ning selle mõjutamiseks on ainult üks võimalus, millest kogu see lugu räägibki: iga raiutud puu peab teenima meile tänasest kaks korda rohkem tulu.
Siis saame teise puu kasvama jätta. Nii lihtne see ongi.

Avaldatud 12.11.2020 Tartu Postimehes

Jaga ja jälgi:
error2
fb-share-icon0
0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.