Kodumaa 103!
Eelmisel aastal tervitasin esimest korda kuulajaid Tartu Linnavolikogu esimehena. Rääkisin tollal tulemisest ja minemisest ning avatud ühiskonnast, mis on Eesti ja eriti Tartu jaoks ainus viis areneda. Kõige paremagi teadmisega ei oleks aga tollal mina ega keegi teine osanud arvata, et loetud päevade jooksul muutuvad need sõnad sisutühjadeks. Ülemaailmne pandeemia sulges riigipiirid, siis kinod, teatrid, spordisaalid ja lõpuks koduuksedki.
Eks see üks suur šokk oli, aga kui esimene hirm mööda sai, siis kohanesime ja õppisime. Näiteks saime videokõnede kaudu üllatusega teada seda, mis värvi on kolleegide kodus tapeet või kellel milline raamaturiiul. Üldiselt aga püsisime väga palju paigal ja see paigalpüsimine hakkas meile isegi meeldima. Meeldis nii väga, et kui kinod uuesti lahti tehti, sai kõige populaarsemaks film mehest, kes metsas mitte midagi ei tee, ainult kukub vahel käo moodi. Leidsime, et selline olemine on ilus.
Tartus läksime paigal olemisega nii hoogu, et terve suure suve püsis paigal liiklus linna ühel peatänaval. Ka see meeldis paljudele, olime õnnelikud ent mitte lodevil ja võib olla püsimegi järgmistel aastatel natuke rohkem paigal. Kas siis peatänaval või mujal.
Tegelikult oli selles paigalpüsimises aga palju liikumist. Koduseinte vahel võis muutuda meile justkui nähtamatuks kõik see, mis on ühiskonna toimimiseks kriitiliselt vajalik ja mis toimis kõigele vaatamata. Kuidas töötasid meedikud, politseinikud, päästjad, õpetajad, hooldekodude töötajad, poemüüjad ja kõik teised, keda me kutsume uue sõnaga eesliinitöötajateks.
Siiski mitte ainult eesliinitöötajad ei tegutsenu, vaid vist kõigi mõte liikus väledalt selles suunas, et kas ja kuidas me siit paigalseisust edasi läheme. Maailma, ka Eestit ja Tartut on aja jooksul tabanud lugematud taudid, sõjad, katastroofid. Meie elu möödunud aastal jäi korraks seisma, varem on see pea katkenud. Aga alati on ta jälle läinud edasi. Kui mitte samast kohast, siis on taas ja ruttu jõutud samasse kohta ja mindud sealt mööda. See on elu reegel ja paratamatus, et ta läheb edasi ja et me tahame alati, et homme oleks tänasest parem. Me tahame, et meie lapsed ei peaks kartma meie hirme ega muretsema meie muresid.
Aga neid hirme, millega silmitsi seista oli ja on koroonale lisaks veelgi. Me teame, et oleme fossiilseid kütuseid põletades küll rabelenud välja näljahädadest ja saame nautida inimkonna ajaloos enneolematuid mugavusi. Samas oleme teinud sellega tänaseks juba korvamatut kahju elusloodusele enese ümber ja enese sees. Mulda ja südant ei saa lahutada.
Oleme näinud murega ka seda, kuidas selles samas digiruumis, kus me koosolekuid peame ja kassivideoid vaatamas käime, on hakanud vohama alternatiivne reaalsus. Digitaalsel turuplatsil lähevad ühtviisi hästi müügiks spetsialisti kui šarlatani sõnad. Aasta alguses võisime õudusega jälgida otseülekannete vahendusel, kuidas meie suurima liitlase, Ameerika Ühendriikide Kapitooliumis rullus lahti vandenõudest pimestatud rahvamassi katse nurjata seaduslikud valimised. Me kuulsime, kuidas Maailma Tervishoiuorganisatsioon nimetab suurimaks tervishoiualaseks ohuks vaktsiinivastasust. Ja kodumeediast loeme seda, kuidas kõige taga seisab salakaval ja hirmuäratav süvariik.
Ka see kõik on kahjuks olnud. Küll teiste nimedega, on tiritud tänavatele rahva omakohtu ette nõidasid, spioone, kulakuid ja kapitalistide käsilasi. Sõnad on muutunud, hirmud on jäänud ja teades nende tagajärgi, ei saa me lasta neil hirmudel kasvada, tegudel korduda.
Digitaalsel turuplatsil võivad kõik arvamused olla võrdsed, aga kõik teod ei ole võrdsed ja kõik teadmised ei ole võrdsed. Koroonakriisi lõppu ei too meile vandenõuteooriad, vaid biotehnoloogia ja meditsiinivaldkonna teadlaste, ettevõtete ja asutuste enneolematu koostöö, tänu millele saame juba selle aasta jooksul vaktsineerida kõiki, kes seda soovivad.
Niisama peame pöörama teiste kriiside lahendamiseks pilgud sinna, kus on tegelikud teadmised ja kust tulevad tegelikud lahendused. Me peame kuulama biolooge ja ökolooge, samavõrd peame kuulama füüsikuid ja keemikuid. Peame andma võimaluse ettevõtjatele tuua turule parimaid lahendusi ja peame hindama humanitaarteadlasi selle eest, et nad aitavad meid kiirelt arenevas maailmas leida ja hoida seda sädet, mis eristab meid oma kätega loodud tehisintellektist ja masinate maailmast. Ja poliitikutena peame pidama meeles – meie sõnad on teod ja neil on tagajärjed.
Täna õhtul tunnustasime üheskoos kuute tartlast selle eest, mida nad on ühel või teisel viisil läbi aastate teinud meie kogukonna heaks. Tänan teid just teie erialase parima panuse eest. Loodan ka, et need, kes tänases kriisis kandsid teistest suuremat koormat, saavad samasuguse tunnustuse Tartu linnalt ja meie riigilt. Seniks aga soovin meile kõigile ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva ja tarka tagasipöördumist ülehomsesse argipäeva!
4
0