Looduskaitsest ja eraomandist
✅Looduskaitse eesmärk on hoida elukeskkonda meie ümber. Oleme aga ka ise osa loodusest ja kaitstes keskkonda, kaitseme ka iseend. Looduskaitse vajalikkuses ei kahtle vist küll keegi, vaidlusi on pigem tegevuste iseloomu ja ulatuse üle — kas taastada märgalasid või niidumaid, kas hooldada luhta traktori🚜 või veisekarjaga🐄, kas piirata huntide või ulukite arvukust… Küsimused lähevad kiirelt detailseks ning vajavad süvitsi mõistmiseks eriharidust ja põhjalikke uuringuid.
🌳Mis on aga selge — looduskaitse on ühine huvi ja selliselt ka ühine vastutus. Kuigi ma väga toetan näiteks Aveliina Helmi kaudu minuni jõudnud igaühe looduskaitse kontseptsiooni ning sellel on kindlasti lokaalne mõju, siis olulised looduskaitselised saavutused vajavad riiklikku tegevust. Piltlikult öeldes on looduskaitse koos politsei ja pääste, koolide ja lasteaedade, arstide ja õpetajatega üks oluline põhjus, miks koguda maksuraha ja üks oluline valdkond, kuhu seda hiljem kulutada.
🌲Nii nagu loodushoid on ühine huvi, on eraomand Eestis puutumatu. Sellele põhimõttele on ehitatud üles kogu läänelik demokraatia; vabaduse ökosüsteem, kui nii võib öelda. Eraomand pole aga absoluutne õigus teha omal maatükil nii nagu pähe tuleb. Ehitusseadustik näiteks kehtib ka eramaal, samuti on Eesti üks vähestest riikidest maailmas, kus on toimiv ja väljakujunenud igaüheõiguse tava. Kõik need piirangud on aga seaduslikud, mõistlikud ja mitte ülearu koormavad. Kui riik vajab oma ülesannete teostamiseks — olgu selleks näiteks tee-ehitus või riigikaitselised tegevused — tükikest sinu maad päriselt endale, siis ta kas ostab selle sinult välja või maksab sulle selle tegevuse eest kompensatsiooni.
🌱Elusloodus mõistagi ei tea omandisuhetest ja teeb oma pesa sinna, kus parem on. Nii on täiesti normaalne, et võid avastada oma metsast lendorava elupaiga ning sealt tulenevad ka piirangud. Oleme riigina kokku leppinud, et näiteks selle liigi elupaikade säilitamine on meile olulisem kui metsa majandamisest saadav tulu. Maaomanik ei pruugi selle otsusega nõus olla, kuid õigusriigis ei ole tal valikut seaduse täitmise osas. Ja siin tekivadki käärid — võidavad kõik, kulusid kannab aga maaomanik.
Siiri Liiva on oma artiklis kirjutanud mitmest sellisest näitest, kus meie oma Eesti inimesed on pandud tõsiasja ette — sinu soovid ei loe. Ei ole meie asi hinnata, kas teisel inimesel peaks olema õigus oma metsa majandamisest saadud tuluga osta auto, toetada lapsi või kulutada see pensionilisaks. See õigus otsustada oma elu üle on ainult inimesel endal ja inimese vaba otsustusõigus on taas lääneliku demokraatia ‘sine qua non’. Kui me aga peame seda õigust piirama selleks, et tagada ühiskondlikku heaolu, antud juhul looduskeskkonna kaitset, siis me peame tagama ka õiglase kompensatsiooni.
🌹Mind sotsiaaldemokraadina häirib tänane ebaõiglus ning hirmutab paljude suhtumine, mille järgi see ongi eraomaniku risk ja vastutus. Ei, sellien eraomandist ülesõitmine rahva hüvanguks oli ja on totalistlike režiimide asjaajamise viis. Eesti riigis ja Eesti inimeste puhul peame lähtuma pigem sellest, et inimese ja riigi suhetes on inimene nõrgem poole, kelle õiguste kaitse on esmatähtis. Kui vääriselupaiga teatisega koos tuleb kohe ka turuhinnaga pakkumine maa väljaostmiseks või sellele vastav kompensatsioonipakkumine, siis on vähe neid maaomanikke, kes nina kirtsu tõmbavad.
Sest teate mis — kõik mu tuttavatest metsandusega tegelevad inimesed hindavad tegelikult loodust ja selle kaitset. Aga mitte kommunistlike loosungite vaid õigusriigi printsiipe ja inimeste vabadusi austaval viisil.