Eestikeelne haridus Tartus
Artikkel ilmus 06.07.2022 ajalehes “Tartu Postimees”: Tartus ei ole ühtegi vene kooli
14. juunil kinnitas Tartu Linnavalitsus tegevuskava eestikeelsele haridusele üleminekuks kõigis Tartu linna koolides ja lasteaedades. Kava kirjeldab tänast olukorda, seab mõõdetavad eesmärgid ja nimetab tegevused koos rahaliste vahenditega, mida eesmärkide saavutamiseks vaja on. Tegemist on pealtnäha olulise muudatusega, mis annab vastuse meedias sagedasti kõlanud üleskutsetele lõpetada peale 30 iseseisvusaastat lõpuks ometi keeleline eraldatus Eesti haridussüsteemis. Ilma kavasse süüvimata võib aga jääda täiesti tähelepanuta tõsiasi, mida pidin järjepanu rõhutama pea igal kava väljatöötamisega seotud töökohtumisel: “Tartus ei ole ühtegi vene kooli.”
Teisisõnu ei muuda kava vähimalgi määral Tartu kurssi – liikuda kahes koolis ja kolmes lasteaias edasi üksikutest venekeelsetest klassidest ja rühmadest ning laiendada muukeelsete õpilaste võimalusi omandada haridust eesti keeles. Eestikeelse õppe võimaldamine on, muide, riigi ja seeläbi omavalitsuse põhiseaduslik kohustus. Kava, mille Linnavalitsus, koolid ja lasteaiad on koos partneritega viimase kuue kuu jooksul välja töötanud, täidab seda kohustust ja loob eeldused kiiremaks liikumiseks senisel kursil. Selgitan järgnevalt täpsemalt.
Kahes kavaga hõlmatud koolis – Aleksander Puškini Kool ja Annelinna Gümnaasium – on täna valdavas osas klassidest kasutusel keelekümblusmetoodika. Lihtsamalt öelduna tähendab see õpetamise viise, mis tagavad muukeelsele lapsele eesti keele omandamise ilma tema emakeelt kahjustamata. Emakeel, mis ei ole paljudel eesti keel, on väärtus, mida Tartu hindab ja toetab ning täna ja ka tulevikus jääb nendes koolides alles võimalus õppida vene keelt emakeelena ning süvendatult ka Vene kirjandust ja kultuurilugu. Mitte ainult ei pea me oluliseks selle suuna jätkumist, vaid me näeme, et kasvõi seoses paljude Ukraina sõjapõgenike õppimisega Tartu koolides, on vaja laiendada keelekümbluse kompetentsi ka teistesse koolidesse. Mida kava aga olemasolevale kahele keelekümbluskoolile ette näeb, on eesti keeles õpetatavate ainete osakaalu suurenemist 75%-ni ja keeleõppega seotud erisuste kaotamist klasside vahel.
Muutus ei toimu üleöö ning tänaste plaanide järgi suureneb eestikeelsete õppeainete maht igal aastal 1., 4. Ja 7. klassis ning saavutab sihttaseme 2025. õppeaasta alguseks. See annab õpilastele ja vanematele piisava ajavaru muutustega kohanemiseks ja väga olulise momendina ka koolidele võimaluse palgata täiendavaid eesti keele õpetajaid või muid spetsialiste, keda just selles koolis eesmärgi saavutamiseks vaja.
Kuhu me selliste arengutega välja jõuda soovime? Ühest küljest tahame näha, et muukeelsed lapsevanemad ei valiks kooli enam automaatselt selle järgi, et seal on võimalik õppida osaliselt kodukeeles ning kaalukamaks muutuksid teised argumendid, sh asukoht, maine, mingi aine kompetents ja head õpetajad. Sellise muutuse toimumist saame mõõta aga võib-olla alles 9 aasta möödudes ja seega on lühidas, kavaga määratud 4 aastases perioodis kitsamad kuid samas konkreetsemad eesmärgid: saavutada põhikooli lõpuks keeletase B1 ja gümnaasiumi lõpuks C1. Need on kraadi võrra kõvemad tasemed kui seni, kuid erinevate ekspertide hinnangul selgelt vajalikud, et astuda sujuvalt õppima järgmisel kooliastmel või hoopis siirduda tööturule.
Lasteaedu, mida kava puudutab, on kolm: Mõmmik, Annike ja Kelluke. Ka nende asutuste suhtes on meie ootused sarnased, kuid vastutus mõlemalt poolt isegi suurem. Oleme ju lubanud kõigile koolijuhtidele, et tänasest nelja aasta pärast on iga Tartu lasteaialõpetaja keeleoskuse poolest valmis asuma õppima vabalt valitud kooli. Täna, paraku, võib 1. klass alata mõnele lapsele esmakordse eesti keeleõppega ning see on taas olukord, mis soodustab keelelise eraldatuse püsimist või isegi süvenemist ühiskonnas. Nii nagu koolide puhul, vajavad ka lasteaiad samm-sammulist liikumist, et ükski täna aias olev laps ei satuks ootamatult suure surve alla ning et asutused leiaksid sobivad õpetajad ning viiksid läbi vajalikud koolitused. Lasteaedade puhul ei saa aga tulemuslikkuse mõõdikuks olla keeletase, seda lihtsalt ei mõõdeta ega hakata ka mõõtma. Küll on aga sõnum selge: 2025. aasta sügisel ei avata üheski Tartu lasteaias enam ühtegi uut venekeelset rühma ja olemasolevad on kujundatud ümber keelekümblusrühmadeks.
Täpsustan või ka parandan siin kohe ennast määratluse “mitte ühtegi” osas ja toon välja tõsiasja, et tegevuskava eesmärgid ei kehti tuge vajavate laste – HEV-laste, nagu neid tavapäraselt kutsutakse – kohta. Otse loomulikult õpivad ka nemad eesti keelt, kuid õppetegevus ei toimu rangelt riikliku õppekava ega meie tegevuskava, vaid lapse individuaalse õppekava järgi. Just individuaalne õppekava, mis töötatakse välja koostöös erinevate spetsialistidega, vastab küsimusele “Mis on jõukohane eesmärk minu lapse jaoks?”
Hariduslaeva tüürimine samal kursil, kuid siiski senisest kiiremal käigul eeldab lisaenergiat. Paraku ei piisa isegi haridusvaldkonnas pelgalt vaimujõust, auru kateldesse tuleb lisada ka linnaeelarvest. Oleme näinud ette, et kavas nimetatud viie asutuse peale luuakse 10 täiendavat ametikohta keeleõpetajate, tugispetsialistide ja teiste koolile-lasteaiale vajalike töötajate jaoks, kelle tegevusest sõltub otseselt eesmärkide saavutamine. Võib olla pole seda palju, kuid ainuüksi nende tublide inimeste palgakulu saab olema igal ligi veerand miljonit eurot. Selleks, et motiveerida noori särasilmseid ülikoolilõpetajaid valima õpetajaametit Tartus, näeme ette ka riiklikule lähtetoetusele täiendava toetuse toole asumisel, mis kehtib mõistagi õpetajatele ja tugispetsialistidele nii koolis kui lasteaias.
Uutele kolleegidele lisaks võivad õpetajad olla kindlad, et järgenvatel aastatel avanevad neile senisest palju laiemad võimalused osaleda keelekümbluse, lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK) ja muudel vajalikel koolitustel. Uued teadmised on vaja rakendada ruttu igapäevatöös, mis samas muutub senisest väljakutsuvamaks nii ülekantud kui otseses tähenduses. Lisaks eelnimetatud koolitustele panustame linna poolt täiendavalt iga lapse kultuuriranitsasse, samuti oleme seadnud keeleõppe koolitööd toetavate koostööprojektide fookusesse. Nii on juba sügisest õpetajatel palju laiemad võimalused viia õppetööd läbi majast väljas – huvikoolis, muuseumis, teaduskeskuses… Selline keskkonnavahetus aitab õpilastel harjutada ja kinnistada keelt põnevate tegevuste käigus ja on leidnud palju positiivset tagasisidet.
Head keelt ei õpigi halvas keskkonnas. Tõdeme ka, et mitme kooli ja lasteaia puhul peame vaatama tõsiselt otsa sellele, milline pilt avaneb meile välisukselt. Kui ikka näeme okupatsiooniaastatest pea muutumatuna püsinud interjööri, siis vahest pole imestada, et uutesse kavadesse suhtutakse ettevaatusega. Kuigi kava ei näe ette ühegi asutuse rekonstrueerimist, peame tagama kaasaegse õpikeskkonna õpetajatele ja õpilastele.
Sellega olen, ütleks mu noorpõlve üks eeskujusid Agu Sihvka, kõik ausalt ära rääkinud. Ühtegi vene kooli Tartus pole, küll aga mitu väga heade õppetulemustega keelekümbluskooli ja lasteaeda. Anname neile hoogu juurde, et hoida senist kurssi, liikudes samm-sammult õppetöös eesti keele osakaalu kasvamise suunas. Nii tagame mitmekeelsetele Tartu lastele parima keeleoskuse ja suurema valikuvabaduse edasistes eluvalikutes. Keelte ja kultuuride paljusus rikastab kodulinna ja meie saame toetada seda kõige parimini siis, kui kõik Tartu lapsed õpivad koos ühtses Eesti koolis, ühtses Tartu koolis.
4
0