Tuumaenergiast ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni vaates

Möödunud nädalal jõudis koos katastroofiliste elektrihindadega eestlasteni ka pea esimest korda diskusioon energeetika tuleviku üle, mille fookuses oli seni tabuteema — tuumaenergia. Oleme elanud aastaid narratiiviga, mis näeb osalt ette taastuvate energiaallikate kasvu meie ja meie naabrite võrgus, kuid jätab vastamata olulisele küsimusele: kust tuleb elekter siis, kui taastuvenergiat võrgus piisavalt pole. Täna teame vastust — Narva elektrijaamadest. Mitme nende tööiga on aga ammu läbi ning CO2 kvoodihind ainult tõuseb, muutes elektrienergia aina kättesaamatumaks ja suurendades seega ringi inimestest, kes vajavad elustandardi püsimiseks või lihtsalt elus püsimiseks riigipoolset toetust. See ja teised vastamata küsimused on viinud meid sotsiaalse katastroofini, mille arengut saame jälgida järgneva kümne aasta jooksul, võimetuna sellesse sekkuma.

Ma nimetan seda katastroofiks, sest elektrienergia pole ainult külmkapp ja tolmuimeja, vaid see on tänapäevase inimtsivilisatsiooni kõige olulisem komponent. Elekter kütab meie majasid, elekter hoiab töös haiglad, elekter võimaldab kasvatada toitu, seda töödelda ja transportida. Elektrita ei ole info- ja kommunikatsioonivõrke. Kuna just elektrienergiat saab rakendada väga erinevateks eesmärkideks, on selge ka jõudsalt kasvav vajadus just elektrienergia järele. Mis iganes teises sektoris me ei sooviks saavutada väiksemaid keskkonnamõjusid, lahendus on läbi elektri. Kõigile arusaadav näide on elektriautod, mille eeliseks on just nende efektiivsus sisepõlemismootoriga võrreldes. Tegelikult kehtib sama ka mitmetest muudes sektorites küttest terasetootmiseni.

Seega mis iganes ei juhtu energiatarbimisega üldisemalt, vajadus elektrienergia järele kasvab väga kiiresti ning mitmekordistub järgmistel aastakümnetel. Nii peame lõpuks vastama sellele küsimusele, mida siiani on välditud: kust tuleb see elekter, mis ei tule tuulikutest ja päikesepaneelidest. Täna toodetakse Euroopas kütusevabalt vaid 11% elektrienergiast ning majanduslikel ega tehnilistel põhjustel ei saa loota, et tuule- ja päikeseenergia jõuaks 10-15 aastaga ligilähedalegi kasvava elektrivajaduse katmisele või et ta suudaks anda toodangut tuuletul pimedal talveööl.

Kordan seega mõtet, mida olen väljendanud korduvalt ja mida iga järgnev sündmus, areng või raport ainult kinnitab — rääkida energiast, jättes kõrvale tuumaenergia, on valetamine endale, riigile ja keskkonnale. Jätkan statistikat: Euroopa Liidus toodetakse 53% elektrienergiast fossiilsetest kütustest ja 20% tuumajaamades. Soovides kasvatada elektritootmist ja vähendada selle tootmise keskkonnamõjusid, tuleb panustada kõigile tõestatud tehnoloogiatele, mis võimaldavad asendada seda 50%, mitte mängida taastuv- ja tuumaenergiat teineteise vastu.

Iga päevaga koguneb põhjalikult läbi töötatud materjale, mis kinnitavad sama. Viimane raport, mis annab taas kindluse tuumaenergia kui stabiilse, tasukohase ja keskkonnasõbraliku valiku kasuks, on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni sissejuhatav tuumaenergia ja -tehnoloogiate hetkeseisu kirjeldav „Technology Brief” Olulisemad mõtted, mida kaasa võtta:

  • Tuumaenergia keskkonnamõjud elutsükli vältel (LCA) on väiksemad kui mistahes teisel elektritootmise viisil, vaid tuuleenergia on peaaegu samal pulgal (lk 18). Elutsükli analüüs tähendab kõike-kõike: kaevandamisest jaama sulgemise ja kütuse ladustamiseni tegevuste poolel ja emissioonidest maakasutuseni mõjude poolel. Täna ei saa olla keskkonnateadlik ilma neile faktidele otsa vaatamata!
  • Tuumaenergia on majanduslikult konkurentsivõimeline ning järjest enam riike soovivad tuumaenergiat oma portfelli. Kuigi Lääne-Euroopas ja USAs on toimunud ligikaudu 20-aastane stagnatsioon, on vedanud valdkonda näiteks Hiina, Venemaa, India ja Lõuna-Korea. Negatiivsed näited, mida tuumaenergia majandusliku külje kohta tuuakse, keskenduvad alati üksikutele jaamadele kas siis Soomes, UKs või USAs, kuid jätavad täiesti tähelepanuta kümned jaamad, mida varem nimetatud riikides on ehitatud kordades lühema aja ja marginaalsete ülekuludega. Andmeid valides on võimalik tõestada igat väidet, vaid tervikvaade annab tõese pildi.
  • Valdkonnas toimub täna väga olulisi arenguid, mis kõik ühel või teisel moel otsivad lahendusi seniste tehnoloogiate ja ärimudelite kitsaskohtadele. Kuigi töös on uusi lahendusi nähe veel vähe (peamiselt Venemaal), siis tehnoloogia arendamise põhiraskus ei olegi ehitamisel vaid kõigel sellel, mis eelneb. Inseneritöö, kooskõlastused, tarneahelad, ärimudelid… Järgneva kümne aasta jooksul näeme töös uusi jaamu, mis toovad igaüks midagi uut: parem juhitavus muutuva nõudluse tingimustes, võime kasutada kütusena eelmiste jaamade kasutamata kütust, passiivne ohutus, vesinike tootmine jpm. See on fantastiliselt põnev valdkond ja ma loodan, et aina enam noori valib karjääri tuumaenergeetika valdkonnas.

Selline on minu seisukoht ja kuigi ma kuulen häälekaid vastuväiteid, hoian ma nende asemel oma lugemislaual parem ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni või Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse raporteid. Lõpetuseks aga selgitan lahti postituse ilupildi — tegemist on Aurora nimelise 1,5 MW võimsusega mikroreaktoriga, mille ehitus- ja kasutusluba on USA aatomienergia regulaatori poolt menetlusse võetud. Tuumaenergia 21. sajandil ei ole Tsornobõli nägu vaid mida hoopis muud. On aeg seda aktsepteerida.

Jaga ja jälgi:
error4
fb-share-icon0
0

Kommenteeri