Teisel pool vikerkaart

Teisel pool vikerkaart ehk seitsme mäe ja mere taga on üks kuningriik, kus… Ja siinkohal lähevad lood lahku.

Ühes on seal lohed ja nõiad, teises kuri võõrasema ja kolmandas head haldjad. Muinasjutud peegeldavad uskumusi ümbritseva maailma kohta ja ei saa öelda, et üks neist on täpsem, korrektsem või mingit pidi parem kui teine. Muinasjuttude väärtus ja võlu seisneb just selles, et neid on palju ja alati võib keegi tulla välja uuega, mis ei asenda eelmisi, vaid täiendab maagilis-müstilist maailma teisel pool vikerkaart. Ja kuigi see ei ole vist rahvaluuleteaduse seisukohast korrektne väide, las ta jääb illustreerima laiemat mõtet – on teatud valdkonnad, kus arvamuste paljusus ongi väärtus ning tõde kui niisugust ei ole, vaid iga uus kirjeldus, vaatenurk annab uut infot. Imelist teavet, mille hulgas kauneimad kunstiteosed, raamatud, laulud – inimkultuuri parimad saavutused, milleta elu poleks vahest elamist väärt.

Fakt või arvamus

Ja on valdkondi, kus kõik eelnev ei ole mitte lihtsalt vastupidi, vaid arvamused on ebaolulised ning mõõdetav ja kontrollitav tõde jääb selleks sõltumata kõigist vaatenurkadest. Tõde on võimalik mõõta näiteks vastava aparatuuriga või laiapõhjaliste uuringutega, mitte aga tuginedes oma eelistustele või sellele, kes esitab oma argumente huvitavamalt. Need alad on teaduse pärusmaa ja tänu neile teadmistele elavad inimesed kauem ja paremini kui varem, lendavad lennukid ja tiirlevad sidesatelliidid, mis kannavad edasi kõike seda, mida eelnevalt inimtsivilisatsiooni parimateks saavutusteks nimetasin.

Aga ei kanna mitte ainult parimat, vaid ka nende kahe – kutsume neid väga tinglikult kunstiks ja teaduseks – vahele jäävat halli ja sogast vett, kus arvamusi esitatakse faktidena selleks, et maailm paistaks rohkem kellegi lemmikmuinasjutu moodi. Sellisteks teemadeks on ennekõike ühiskonnakorraldust puudutavad küsimused ja nende hulgas kindlasti ka homoseksuaalsuse teema.

Olgu vahele öeldud, et ma ei ole teadlane, ei ole ka kunstnik. Olen hoopis trükimuuseumi juhataja, ning olen erialast lähtuvalt juurelnud kaua ja huviga selle üle, kuidas trükikunst kui niisugune on ajalooliselt kujundanud teadusliku mõtte arengut, kuidas inimesed on õppinud eristama arvamusi faktidest ja kuidas digitaalne revolutsioon on selle kõik jälle pahupidi pööranud. Lugu on nimelt selline, et tänapäeval on võimalik pikemalt süüvimata otsida igale väitele, igale muinasjutule kinnitust teistelt uskujatelt. Ja nii väisavadki need, kes usuvad, et autism tuleb vaktsineerimisest, blogisid ja foorumeid, kus teised uskujad kaasa kiidavad. Need, kes usuvad, et kliima püsib kenasti purgis, otsivad oma arvamusele kinnitust teistelt mõttekaaslastelt. Ja need, kes usuvad, et homoseksuaalsus on ravitav haigus, mille käes vaevlejad käivad koolimaja nurga taga alaealisi lapsi värbamas, otsivad internetiavarustest nende väiteid kinnitavaid lehekülgi. Ja leiavad!

Probleemiks on siinjuures, et ükski toodud näidetest (ja lugeja oskab kindlasti neid ise juurde mõelda) ei kuulu nii-öelda kunstivaldkonda, vaid teadusse. Ja teaduses on – nagu eelnevalt selgitatud – endiselt olemas õige ja vale vastus. Vaktsiinide ja autismi vahelisi seoseid ei ole leitud üheski tõsiseltvõetavas teadusuuringus, kliimateadlaste hulgas on kliima inimtekkeline soojenemine üldtunnustatud ning arstide, psühhiaatrite ja sotsioloogide seas valitseb konsensus selles osas, et homoseksuaalsus ei ole haigus, järelikult pole see ka ravitav ning et suures osas on see kaasasündinud eelistus, mida ei ole võimalik muuta ning mille aktsepteerimine tervikuna ei vii tsivilisatsiooni kokkulangemiseni, vaid ühiskonna tugevamaks muutmiseni. Seda põhjusel, et senisest enam inimesi saab tegelda sellesse ühiskonda panustamisega, selle asemel, et olla taga kiusatud usul, mitte faktidel põhinevate eelarvamuste pärast.

Kas uskuda või mitte?

Ja siinkohas ongi digitaalne revolutsioon paljusid hätta jätnud – koolis õpitud austus kirjasõna vastu annab aluse uskuda kõike, mis on liiga kergekäeliselt kirjas. Olukorras, kus kogu maailma informatsioon on taskus kaasas, peaks kooliharidus panema faktituupimise asemel senisest rohkem rõhku analüüsioskusele ja teaduse toimimise selgitamisele. Ikka selleks, et lapsed, kes on muinasjuttude kuulamise east väljas, oskaksid võrrelda erinevaid allikaid, nende usaldusväärsust ja luua endale tervikpilt mingi küsimuse teaduslikust käsitlusest.

Omaette karuteene osutab siinkohas regulaarselt muidugi ka ajakirjandus, kes mõlema osapoole ärakuulamise huvides paneb kõrvuti teadusliku väite ja arvamuskülje, unustades ära, et mõnel asjal ei ole kahte poolt. Artikkel «Gravitatsioon – poolt ja vastu!» on nonsenss ja sama on ka arutelu teemal «Homoseksuaalsus – haigus või mitte». Vastus on teada tegelikult aastakümneid. Kõige kaunim selle asja juures on, et ükski lugeja ei pea mind uskuma. Kõik teadustööd, mida neid väiteid kinnitavad, on internetist leitavad, kui viie minuti asemel kulutada viisteist, et teemaga natukenegi põhjalikumalt tutvuda.

Nojah, alati võib muidugi ka väita, et tegelikult jumal saab homoseksuaale ravida ja et kõik teadlased, kes vastupidist väidavad, on vabamüürlastest homoseksuaalide juhitud suurfirmade (või olid need nüüd maavälised olendid, ikka läheb meelest) käsualused, kelle ainus kõrgemalt antud käsk ja elu mõte on võltsida tuhandete osalejatega topeltpimedaid teadusuuringuid, aga… kusagilt läheb piir, kustmaalt inimene on oma väidetes juba ebapädev ja ta võiks rahulikult teovõimetuks tunnistada. Ma arvan, et see piir läheb umbes sealt, kus aetakse lõplikult segi tegelik elu ja muinasjutumaailm, mis algab teiselt poolt vikerkaart.

Loe lähemalt https://www.ohtuleht.ee/516150/teisel-pool-vikerkaart

Jaga ja jälgi:
error2
fb-share-icon0
0
Postituse kategooria Muu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.