Kuidas seletada kirjandust küberneetilisele karule?

Raamatuarvustus: “Tuuma Energia: nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid“. Postimees Kirjastus, 2021.

Arvustus ilmus algselt väljaandes Edasi. Samal päeval võeti lugu maha ning minule edastati järgnev teade:

Tere,
selle raamatuarvustusega on nüüd nii, et jõudsime korraks üles panna,  kui meile laekus info, et loo autor (ehk siis Teie) tegeleb ise  tuumalobiga, seega võtsime loo siiski maha. Ma ei olnud kursis selle  teemaga ja taustadega.
Aitäh pakkumast, aga ehk teeme koostööd teine kord.
Parimaga
Valner Valme

Ära usu, mis paistab. Usu ainult numbreid.

Vladimir Beekmani enam kui poole sajandi vanuses lastele-aga-mitte-ainult žanrist raamatus ja nende põhjal vändatud multifilmides on tuumaenergeetika personifitseerunud veidi ulakaks poisikeseks, Aatomikuks. Andes hoogu jäälõhkujale, lüües tuledesärasse terveid linnu ja osaledes grandioossetes kliimaprojektides, ümiseb ta tihti lauluviisi, mille on viisistanud Arvo Pärt: „Päeval paistab päike, öösel kumab kuu, olen ise väike, kuid mu jõud on suur.” Selliselt on juba 1959. a. võetud ja seletatud ära kõik olulisemad energiaalased väljakutsed taastuvenergia juhitamatu iseloomuni välja.

Huvitava tegelasena ehitab aatomiku isafiguur-teadlane tema suure jõu mõistlikuks ohjamiseks ja suunamiseks „pooljuhipirtsidest” ja „juhtmejuppidest” omapärase monstrumi — küberneetilise karu. Väljenduslaadilt kohmakas, on karu olemus teaduspõhine. Tema lemmikmäng on male ja maailmakorralduse osas on karu konkreetne: „Ära usu, mis paistab. Usu ainult numbreid!”

Lugedes Mihkel Loide toimetatud raamatut „Tuuma energia” kangastub mulle kogu aeg küberneetiline karu ja see tema tõdemus. Raamatu kaasautorid on Eesti tuumafüüsika, -energeetika ja -ohutuse who’s who ning teos kubiseb faktidest, arvudest ja tehniliste protsesside detailsetest kirjeldustest. See on oluline, sellel kogu tuumaenergeetika põhinebki ja just selle pärast on vaja teada, et „Reaktori töötamisel neutronivoo jaotus kõrguse suunas mõnevõrra ühtlustub ja tänu neutronivoo vähenemisele väheneb mürgituse mõju ja väheneb ka südamiku keskmine aurusisaldus.”

Tähe tolmust ja tähetolmust

See on eesti keel aga ei ole ka. Populaarteadusliku kirjanduse, eriti nn technical writing väljakutse on seletada keerulisi asju kasutamata ülemäära erialaterminoloogiat ja nõudmata väga laialdasi eelteadmisi, lihtsustamata neid sealjuures tasemeni, mis moonutaks nende olemust. Diskussioon tuumaenergia kasutamise üle Eestis käib täie hooga, spetsialiste on vähe ja olude sunnil on valdkond meie kõigi jaoks uus asi, kuigi maailma sta seda kaugeltki ei ole. See kõik joonib alla vajadust kirjanduse järgi, mis aitaks huvitatutel mõista tuumaenergeetika peamisi võtmeküsimusi. Arutelu eeldab informeeritust ja eeldab ka rahvusvahelise kogemuse Eesti konteksti paigutamist, millega saavad hakkama ikkagi kohalikud, mitte Youtube ega Google.

Kuidas “Tuuma energia” selle ülesandega hakkama saab — nii ja naa. Raamat on erinevate autorite tõttu väga hüplik. Nii on kindlasti võimalik tagada, et iga lõigu või peatüki on kirjutanud kõige pädevam meile kättesaadav ekspert. Eksepert siis tuumafüüsika ja mitte ilukirjanduse alal. Autorite oskus teemat haaravalt kirjeldada on selgelt erinev. Lugedes see hüplikkuse natuke härib ja tekitab peas teema keerukusele lisaks ka häälte ja stiilide kakofoonia.

Mida välja tuua? Sellele on igaühel eraldi vastus sõltuvalt varasemast kokkupuutest teemaga. Kui esimene mõte, mis kangastub tuumajaamaga seoses on Tšernobõli reaktorivare, siis kindlasti on huvitav näha pikka teed, mida sellest saadik ohutuse vallas käidud on. Minu jaoks olid kõige väärtuslikumad vahest aga hoopis peatükid reaktorite ajaloo ja tuumkütuse kohta. Samas leidsin aga läbivalt ka lõike, mille suhtes ei oskagi nagu seisukohta võtta. Näiteks:

Niisuguseid tähti nimetatakse ka 2. generatsiooni tähtedeks. 2. generatsiooni tähtedest välja paiskunud rasked elemendid koondusid uuteks 3. generatsiooni tähtedeks ja planeetideks.

Vabandust, aga mitmenda põlvkonna reaktoris saab kasutada kütuseks mitmenda põlvkonna tähetolmu?

Mäng küberneetilise karuga

Detailsusastme hüplikkus, traagelniidid eri autorite tekstide vahel ja ühtse narratiivi puudumine on raamatu nõrgad kohad. See ei tähenda aga, et ma teost tervikuna ei soovitaks, vastupidi. Me räägime siin ikkagi tuumafüüsikast, mis on keerukuse kõnekäänuliseks võrdkujuks. Nõuda küberneetiliselt karult, et ta tuleks meiega kulli mängima, on natuke palju palutud. Teosele oleks tulnud ehk kasuks, kui materjalile oleks lähenetud teisiti. Pakun välja stsenaariumi, kus väike  tuletikumüüja külmub surnuks Kopenhaageni tänaval, mis maalib lugejale igatsuse soojuse ja valguse järele. Seejärel tuleks hüpe ajas ja ruumis I Maailmasõja rindele, kus legendaarne Marie Curie ehitas valmis maailma esimesed mobiilsed röntgeniaparaadid ja päästis nendega tuhandete ja tuhandete prantsuse sõdurite elud (jah, päriselt!). Tasuks rääkida sellest pöörasest jõust, mis on peidus aatomituumas, tuues lugeja ette Robert Oppenheimeri tsiteerimas esimese tuumapommi lõhkamise järel hindu pühakirja Bhagavadgītāt: „Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.” Oppenheimerist sai, muide, hiljem tuumarelvastuse arendamise kriitik ja ta langes selle tõttu McCarthy nõiaprotsesside ajal USAs ka valitsuse soosingust välja.

Selle raamatu kirjutasid aga teised inimesed, teisel viisil ja tegelikult teab iga semiootik, et mida võõram on tekst, seda suurem on tema väärtus. Meil on juba Aatomik, mis vääriks kindlasti uusväljaannet. Meil ei ole aga väga pikalt olnud ühtegi praktilist ja faktilist teost tuumaenergiast, selle ajaloost ja tänapäevast. Nüüd on, ja siit saab huvitatud lugeja ikkagi hea ülevaate peamistes tuumajaamaga seonduvatest tehnilistest, korralduslikest ja poliitilistest küsimustest. Seda diskussiooni on Eestis vaja ning see raamat kindlasti toetab lugejat teema tundma õppimisel. Meie aeg ent vajab inimesi, kes mõistaks ja lähtuks rohkem tänapäevase radioloogia teerajaja ja alusepanija Marie Curie sõnadest: „Mitte karta, vaid mõista”.
Küberneetiline karu ei olnudki ju kõige sõnaosavam vestluskaaslane, seda eriti võrreldes Beekmanni elegantsiga, kelle maailmas rassivad tatised naftanohikud ja tööstusrevolutsioon on takerdunud Vana Auru kondisesse kehastusse. Beekmanni raamat vaimustab ja hirmutab, Loide koostatud kogumik paneb ilukirjanduslembese lugeja kohati haigutama, aga õpetab see eest päriselt mõistma 21. sajandi tuumaenergeetikat. Kui saaks nüüd veel vaid sellele küberneetilisele karule kirjanduse alustõdesid õpetada, oleks tegemist täiusliku sümbioosiga.

Jaga ja jälgi:
error3
fb-share-icon0
0