Järvselja – Meerapalu – Ahunapalu

Aprilli keskel võtsime nädalavahetuse, et rännata ajas tagasi ja seda mitmes mõttes, mitmes mõõtmes korraga. Alustasime ja lõpetasime äsja 100-aastast sünnipäeva tähistanud Järvselja Õppe- Katsemetskonnas, sealt tegime aga tiiru tänaseks näiliselt unustatud Virvisaare-Ahunapalu matkateed mööda, mis omakorda meenutab meile iidseid asundusi soosaartel ja taliteid läbi ja üle rabade.

Järvselja valisime alguspunktiks ennekõike seetõttu, et seal asub üks Eesti parimaid suitsusaunasid. Kaitseliidu Tartu Akadeemilise malevkonnaga oleme juba mitmel aastal käinud metskonnal abiks puid istutamas ning saanud talgupäeva lõpuks osa ka sealseist saunamõnudest. Siiski on ka tsivilistina võimalik paluda sauna kütta väga mõistliku hinna eest. Tundsime, et töönädala lõppu sobiks just hästi kaks ööd telgis ja võidukas finiš saunas.

Järvselja metskond ise koosneb tillukestest eriilmelistest metsakvartalitest, mida läbivad ka mitmed õpperajad. Osa piirkonnast on kaitse all ning moodustab Järvselja looduskaitseala. Kuigi Järvseljal on nii Eesti kõrgeim arukask kui ligi 400-aastane Kuniga mänd, on kuulsaim puistu mõistagi 12,8 ha „ürgmetsakvartal”, kus pole majandustegevust toimunud 1924. aastast saadik. Ei saa öelda, et see oleks ürgmets tähenduses, et inimtegevus teda kunagi puutunud poleks. Küll aga on seal kujunenud välja ürgmetsale omane kooslus, kus on tõelisi vanu puid, neile lisaks aga kuivanud ja seenetanud tüükaid ja lamapuitu, aga muidugi ka uusi noori puid ja rikkalik alustaimestik. Läbi ürgmetsa kulgeb laudtee, kust ei puudu ka selgitavad tahvlid ja — esimest korda minu kogemuses — värvilised lindude ja loomade kujutised metsa all. Maitse asi, ütleks ma.

Kaitsealal mõistagi telkida ei tohi, nii kulgesime mõned kilomeetrid edasi ja seadsime esimese pimedaga telgi üles tee äärde kõrgete puude alla. Olime liikunud terve päeva kevadiselt pruunil maastikul, mida ilmestasid pea ainsana sinililled. Kui aga hommikul silmad avasime, olid üleöö tärganud naadid. Nii hästi ajastatud oli meie matk, et üleminek kevadrohelusse toimus meie silme all. Soojade ilmadega olid mõistagi kohal ka matkaja suurimad sõbrad ja hommikul korjasime endi ja telgi pealt päris mitu puuki.

Öö jäi aga natuke õhukeseks, kuna pimeduse saabudes aktiveerusid sulelised sõbrad ja püüdsid üksteist üle karjuda. Mana eestvedamisel püüame igal matkal ravida natuke oma linnainimese linnupimedust. Selles on suureks abiks siinsamas Eestis kokku pandud äpp nimega Siuts, saadaval nii iOSile kui Androidile. See on kui Shazam linnulaulule – lased telefonil kuulata ja saad ülevaate, kes need su telgi ümber siutsuvad, säutsuvad, huikavad, kuristavad ja muul moel „laulavad”. Meie sõpradeks sel matkal said äpi abiga punarind, metsvint, ohakalind, hulgaliselt tihaseid, must-, hall- ja laulurästas, väike lehelind, roo-lehelind ja loomulikult meie kaks konkurentsitut lemmikut: hüüp ja tikutaja. Eriti hüüp. Hüüp.

Peale hommikusööki jalutasime välja Meerapalu teele ja järgnes võib olla matka kõige igavam osa, mis seisnes asfalti pidi kõndimises lootusega näha vähemalt järgmise kurvi taga mõnd vapustavat vaadet. Soosse ehitatud teed kipuvad aga olema üsna sirgjoonelised. Ilmselt mõistis meie lootusetust ka lahke vanaproua, kes meie kõrval autoga peatas ja lubas Meerapallu visata. Keeruline oli seletada siirale ja sõbralikule abipakkujale, et me justnimelt tahame kõndida, seljakotid seljas. Tundsime end täielike linnainimestena, aga lahkusime sõpradena. Vähemalt sai päästetud autolavka rataste eest üks konnapaar ja külastatud Laaksaare sadamat enne kui õhtu hakul Meerapallu jõudsime.

Tegelikult põhiline matkatee Meerapalust algama peakski. Soosaari ühendav autokummidest ja merekarpidest teerada viib välja Pedaspää lahe äärde, kus vanasti väidetavalt ka vaatetorn oli. Matkajat ei tervita selle raja alguses enam aga rajakaart, vaid Eratee silt.

See paistis siiski muhedalt sõbralik ja kuigi olime hoiatatud, et teha pole eespool ei midagi, otsustasime siiski edasi jalutada. Endine matkatee ise kulgeb suuresti riigimaal, pea kõik soosaared on aga olnud talud ja usutavasti tagastatud õigusjärgsetele omanikele. Ma ei tea, kuidas sündis Virvisaare – Ahunapalu matkarada, miks ei sõlmitud omanikega kokkuleppeid või miks need ei pidanud. Ma tean aga, et teele jäävate talukohtade omanikud on teinud oma suhtumise jalgsimatkajatesse selgeks lõputu ähvardava sildimajandusega, mille huvitavamad näited leiate siit galeriist.

Pean mainima, et Keskkonnaseadustiku üldosa seadus § 33 ei luba omanikul keelata erateel jalgsi liikumist, kui see ei läbi otsesõnu tema õueala. Mitmed siin toodud sildid ei vasta seega seadusele ning mina olen veendunud, et matkajal on jätkuvalt õigus seda matkarada kasutada, tehes mõnes kohas viisaka kaare. Tegelikkus on aga kirjum ning miski ei riku mõnusat matka nii nagu vaidlemine maaomanikuga. Olen seda varemalt kogenud Tartus Emajõe kallasrajal ning erinevalt laululindudest ei ole vaja mingit äppi, et tuvastada potentsiaalselt ohtlikku särki rebivat isaslooma. Meil läks sel korral õnneks, aga mõru maik jäi suhu kogu sellest sildimajandusest. Hea vähemalt, et me polnud nii rumalad, et ühe omaniku üles pandud lõksu langeda – ma ei oska seda kasti muuks pidada, kui pahaaimamatute matkajate meelitamiseks konstrueeritud inimpüüniseks.

Emajõe Suursoos on elatud juba kiviajast alates ja mäletamatutest aegadest on läbinud soid mitmed rajad ja taliteed, mida mööda sai soosaarte vahel liikuda. Tänapäeval, kui liigutakse pigem suurt teed mööda ja autoga, on kõik need rajad loodusest kadumas ja nendega koos oluline osa omaaegsest asustusmustrist. Teedekaart räägib meile, kuidas siinkandis vanasti elati ja see märkamatute soo- ja taliteede võrgustik on vaieldamatult väärtuslik kultuurikiht, mida tuleb võimaluse piires hoida ja säilitada. Just seljakotiga matkajad on need, kes armastavad ronida kõikvõimalikele mahajäetud radadele ja vajutada oma saabastega inimese jälg jälle soo pehmesse pinnasesse. Lastes paari enesekeskse eraomaniku pärast kaduda matkarajal, kaovad sellega ka aastatuhandete tagused pärandmaastikud inimeste teadvusest. Matkaradu saab uuesti rajada, mälestusi enam mitte.

Nende mõtete saatel jõudsime ööbimiskohta Pedaspää lahe ääres, kus vana matkaraja kaardi järgi oli olnud nii lõkkekoht kui vaatetorn. Väikese kõrkjavarsi täis kanali suudmes leidsime poolenisti vette vajunud betoonplaadid, mis võisid viidata näiteks mõnele vanale piirivalvurite tornile. Metsa all olid ka mõned RMK lõkkekohtade mööblile iseloomulikud palginotid ning taamal lagunev paadikere. Olime siiski käinud 24 kilomeetrit ja üsna väsinud. Püstitades päikeseloojangus telki sigade tuhnitud maalapile, olime rõõmsad sellegi üle, et leidsime enam-vähem sileda küljealuse. Võiga hautatud aedoad ja miljonivaade sobisid kokku seljakotis kaasa loksunud veinipäraga. Roostikus ümisev hüüp heitis väljakutse ja head veerand tundi hõikusime teineteist oma tumeda undava ümisemisega — tema loomulikust tarkusest ja mina ettevaatlikult tühja veinipudelisse puhudes. Ikka nii, et tema viis korda ja siis väikese vahega mina viis korda vastu. Me mõistsime teineteist.

Järgmisel päeval läbisime kõige soisema osa rajast. Pealt kilomeetrine lõik viis Kesksaarelt üle raba otse lõunasse järgmise soosaareni. Selle osa kohta on ka näiteks matkafoorumis kõige enam küsimusi ja võin kinnitada, et ka varakevadel sai kuiva jalaga läbi. Pidi küll mättalt mättale karglema ning saapad ise said märjaks, mingit suurt vees kahlamist aga ei olnud. Rada on ka veel looduses väga hästi jälgitav ning mulle tundub, et samast kõrvalt on talvel mootorsaaniga sõidetud.

Veel viimane möödapõige viimastest eratee siltidest Leego järve kaldal, samas, kus ka ülalpool pildil kujutatud inimlõks, ja jõudsimegi mändide vahele muinasjutulisele metsateele. Esimese tõelise kevadpäeva päike äratas männikoores vaigu ja õhk oli suviselt täis neid aromaatseid ja kindlasti kantserogeenseid orgaanilisi ühendeid, mida me männimetsa puhul nii hindame. Soos meid jälitanud rasked rõhuvad mõtted ja aastatuhandete taak jäid selja taha ning vaatasime liblikate mängu päikesesäras ning lugesime loomajälgi liivasel pinnasel. Siit olid käinud nii põder kui kitsed, aga krooniks oli mõmmiku käpajälg, kes oli käinud me ees vast napilt mõne tunni eest.

Teekond Ahunapallu lähebki sama liivast teed mööda ja sealse koolimaja ees võib igaüks imetleda veel ajast ja arust matkateede kaarti, kus peal on olematud vaatetornid, lõkkekohad ja muu. Peale Ahunapalu tuleb natuke igavam kruusatee, aga sealt sai peatselt lõigata elektriliini alla ja imetleda pajukiisudest tulvil metsaalust.

Siis aga suitsusauna, mis nagu männimets, lõhnab vaimustavalt ja samuti väga kantserogeenselt. Meie esivanemad oskasid selliseid asju hinnata ja kuigi teise päeva distantsiks jäi vaid 18 km, oskasime meiegi.

Ilmselt Liivimaa parim suitsusaun
Kõik ilusad pildid siin postituses tegi Mana, välja arvatud selle.
Jaga ja jälgi:
error4
fb-share-icon0
4

3 Replies to “Järvselja – Meerapalu – Ahunapalu”

  1. Vastuseks kurtmisele: “Lastes paari enesekeskse eraomaniku pärast kaduda matkarajal, kaovad sellega ka aastatuhandete tagused pärandmaastikud inimeste teadvusest. Matkaradu saab uuesti rajada, mälestusi enam mitte…” ja parafraseerides klassikuid: “Visioon on läbimõeldud terviklahendus, mis tõukub olemasolevast ja tehtust, võtab arvesse ja pakub ka välja mingi täiendava mõõtme, mida varem ei olnud ning omab iseendast laiemat korrastavat mõju mõttemustritele.” tahaks lisaks olukirjeldusele lugeda ka häid, humoorikaid, tabavaid ja elluviidavaid visoone, kuidas kurtmisest saab kergelt ja lihtsalt ning mõlemalt pooltoodatud koostöö eraomaniku ja matkaja vahel.
    Pole teoreetiline palve.
    Pigem mõttekoht ja viidatud uks, kust sisenedes muutub eraomanik iga mitteomaniku sõimusõnast võimalikuks koostööpartneriks.
    Oleks juba tagumine aeg loobuda kommunistide mõttemallist, kus eraomandist piisas, et panna inimesed seina äärde ja saata Siberisse.
    PS Mul pole matkaraja servas eraomandit ja ma armastan matkata.
    Aga mulle teeb haiget, kui mitteomanikud peavad eraomanikke mitteinimesteks, kui õigused, millest lugu ka peetakse, on ainut mitteomanikel (sarnaselt KarSile, kus õigused on ainult kurjategijatel, mitte ohvritel).

  2. See Sinu “Lõks” on vana Vello kährikupüünis. Leego ääres elav taat on väheseid jahimehi, kes viitsib kährikute arvukuse reguleerimisega tõsiselt tegeleda.

  3. See fotol “Ühemõtteline” olev silt on enne Leego ääres elava härrä talu. Tema on ehitanud terve selle 6km pika tee Ahunapalust taluni omal kulul. Vanasti oli ainult talvetee.
    Viisakas oleks sealt metsa äärt pidi minna sest tee läheb suht hoovist läbi.
    Aga millegi pärast peab autor ennast kuidagi paremaks kui omanikud kes seda teed oma kulul hooldavad.
    Need vähesed kohalikud seal elavad teavad mis teevad ja hoiavad loodust. Ehk ei olegi matkajaid igale poole vaja.
    Muideks enne sõda olid soosaared heinamaad, mets on peale sõda külvatud. Nii palju pärandimaastikest.

Kommenteeri