Tuumaenergia toetuseks – Stand Up for Nuclear 2020

18. septembril toimuvad üle maailma Stand Up for Nuclear meeleavaldused, et julgustada arutelu tuumaenergia tuleviku üle kliimakriisi lahendamise ühe võtmetehnoloogiana. Ettevõtmise korraldajaks on teadlasi ja aktiviste koondav Nuclear Pride Coalition. Minu jaoks on tähtis loobuda selle olulise küsimuse juures emotsionaalsetest tabudest ja pidada diskussiooni avatult ja faktipõhiselt. Eestis toimuvad mitmete noorte teadlaste ja poliitikute eestvedamisel meeleavaldused Tartus ja Tallinnas. Selgitan järgnevalt minu ja teiste eestvedajate motiive ning juhatan sisse diskussiooni mõnes probleemküsimuses:

Miks me seda teeme?

Inimtekkeline kliimakriis on tegelikkus ning kasvuhoonegaaside emissioonid peavad kiirelt vähenema. See ei saa toimuda elustandardi halvenemise kaudu, mis viiks humanitaarkatastroofini. Taastuvenergialahendused on tulevikus üks lahendus, kuid nii nende vahelduva iseloomu kui suure ressursivajaduse tõttu ainuüksi taastuvenergiaga ei ole võimalik tagada küllaldast ja taskukohast elektrit või toasooja. Tuumaenergia on juba üle poole sajandi tõestatult kõige ohutum ja väiksema ressursikuluga elektritootmise viis maailmas nii absoluutarvudelt kui toodetud energiaühiku kohta. Paraku on sellest rääkimine raskendatud vähese teadlikkuse tõttu ning ühiskonnas levivad erinevad müüdid, mis piiravad tõsiseltvõetavaid samme puhtama tuleviku suunas.

Allikas: Frankfurter Allgemeine. Kernenergia? Ja, bitte! 04.09.2020.
Tuleviku Reede meeleavaldus Münchenis.

Kõige ohutum elektritootmine?

Tuumaenergiast on toodetud võrku elektrit juba 1954. aastast ja militaarvaldkonnas juba varemgi. Tänaseks on töös ligi 450 tuumaelektrijaama,  mis katavad umbes 10% maailma elektrivajadusest eritamata töö käigus grammigi kasvuhoonegaase. Kokku nende reaktorite 17 000 tööaasta jooksul on esinenud üksikuid tõsisemaid õnnetusi nii nagu iga teise energiatootmise valdkonnas. Kõigist neist on õpitud ning arendatud järjest ja järjest põhjalikumate turvasüsteemidega. Täna saame öelda, et otseselt tuumaelektrijaamades toimunud õnnetuste tagajärjel on selle aja jooksul hukkunud vähem kui 100 inimest samas kui ainuüksi söe põletamisest tekkinud kopsuhaigustesse sureb aastas hinnanguliselt üle viie miljoni inimese. Allikas: https://ourworldindata.org/safest-sources-of-energy

Uraani kaevandamine on saastav

Iga maapõue häiring on häiring, samas vajame maavarasid oma igapäevase elu elamiseks. Eestis teame me väga hästi, milline näeb välja põlevkivi kaevandamisest laastatud ja tuhamägedega pillutatud maastik, mis on senini toitnud meie energiavajadusi. Mõistagi tuleb ka uraani kaevandada, kuid selle energiatihedus on fossiilsetest kütustest niivõrd erinev, et selle hoomamine on pea võimatu. Üldistusena võib öelda, et sama koguse uraani energiasisaldus on 50 000 000 ehk viiskümmend miljonit korda suurem fossiilsetest kütustest. Lisaks on uraani võimalik toota mereveest, vastav tehnoloogia on täna olemas, kuid lihtsalt kättesaadavate maardlate olemasolul mitte veel majanduslik efektiivselt. Täna ookeanide vees lahustunud miljardid tonnid uraani on võimelised katma inimkonna vajadusi kümneteks tuhandeteks aastateks.

Tuumenergia uskumatu kontsentreerituse tõttu kulub oluliselt vähem mitte ainult kütust, vaid kõiki teisi materjale, sealhulgas terast ja vaske, mida vajavad generaatorid ja ülekandeliinid. Võrreldes päikese- ja tuulenergiaga võib sama energiahulga tootmiseks vajaminev ressursikulu olla kordades madalam. Tuumajaamad on ka erakordselt pika elueaga, töötades mõnikord vaid lühikeste kütuse laadimise pausidega pool sajandit või enamgi. Vähetähtis pole siinjuures ka maakasutus, kus päikesepaneelid konkureerivad täna ühele planeedi väärtuslikumale ressursile – põllu- ja metsamaale.

Taiwani rohujuuretasandi tuuma-aktivistid. Foto: Michael Schellenberger

Aga tuumajäätmed on ju ohtlikud?

Jaa, tänastest reaktoritest tulev tuumakütus on väga ohtlik ja püsib sellisena tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid aastaid. Selle kütuse käitlemiseks on aga mitmeid erinevaid lahendusi, mis kõik tagavad ohutuse nii inimestele kui ümbritsevale keskkonnale. Oluline on taas aru saada, kuivõrd väike on tekkiv jäätmekogus võrreldes kõigi teiste energiatootmisviisidega. Kui meie kogu elektritoodang tuleks tuumajaamast, tekiks iga inimese kohta aastas umbes 40 grammi jäätmeid ehk sõrmkübaratäis.

Allikas: Calculating the amount of nuclear waste generated per person, per year. Nick Touran, september 8, 2008.

Esimene võimalus jäätmetest vabanemiseks on sulgeda need lekkevabadesse konteineritesse, matta geoloogiliselt stabiilsesse kivimikihti, kus see püsib puutumatuna kuni muutub radioaktiivsete ainete loomuliku lagunemise teel lõpuks täiesti ohutuks. Kuigi 10 000 või isegi 100 000 aastat on inimese ja isegi kogu meie tsivilisatsiooni jaoks lõputuna näiv aeg, siis maakera ajaskaalas on see vaid hetk. Geoloogid teavad väga täpselt, milline on sobiv koht selliseks lõppladustamiseks, mis tagab jäätmete puutumatuse. Eestis on geoloogilisi kihte, mis on näiteks püsinud suurest stabiilsena ligi 300 miljonit aastat. Tsiteerin tuttavat geoloogi: “Kõlab küll küüniliselt, aga põhimõtteliselt on Eesti üks parimaid kohti, kus tuumajäätmeid ladustada. Asume Kraatoni stabiilses keskosas, aluskorra paksus on suur. Aluskorrakivimeid katavad paksud veepidemed (nt Lontova “sinisavi”).”

Teine ja palju perspektiivikam võimalus on kasutada tänased jäätmed ära tulevastes uutes reaktoritüüpides. Nii kummaline kui see ka poleks, tänased tuumajaamad suudavad kasutada vaid mõne protsendi kütuses olevast energiast. Teistsugused nn kiirete neutronitega reaktorid aga ka ülejäänud, muutes jäätmekoguse veel kümme korda väiksemaks ning mis sama oluline – selle loomuliku lagunemise aja vaid mõneks tuhandeks aastaks! Eksperimentaalselt on selliseid reaktoreid kasutatud juba aastakümneid tagasi edukalt, kuid majanduslikel põhjustel ei ole nad leidnud kommertskasutust. Suunates arendus- ja teadusrahastuse uute reaktoritüüpide turule toomisele, saame muuta tänased ohtlikud jäätmed kütuseks.

Ja üks asi veel — sama reaktoritüüp, mis suudab „süüa” jäätmeid, suudab süüa edukalt ka tuumapommides kasutatavat plutooniumi, olles sisuliselt ainus viis tuumadesarmeerimise teostamiseks.

Pilt: Third Way Think Tank

Aga reaktorid ise ju võivad plahvatada?

Seniste õnnetuste puhul on mõnel puhul toimunud vesinikuplahvatus või on reaktor lihtsalt nö üle keenud, ehk termiline paisumine on tekitanud purustava jõu ja lõhkunud hoone. Kui me aga räägime tuumaplahvatusest ehk kontrollimatust ahelreaktsioonist nii nagu see toimub tuumarelvas, siis mitte ainult ei ole seda üheski tuumajaamas iialgi juhtunud, selline sündmuste ahel pole isegi mitte võimalik. Tuumapommis olev puhas plutoonium tuleb väga täpselt suruda kokku sellise jõuga, milleks on võimeline ainult lõhkeaine. Kogu protsess on mikroskoopiliselt kalibreeritud ja vähimgi viga seadistuses viib selleni, et plahvatust ei teki.  Tuumajaamas ei ole plahvatusvõimelist tuumakütust, tuumaplahvatuse võimalust elektrijaamas lihtsalt ei eksisteeri.

Õnnetusi juhtub igas inimese loodud keerukas süsteemis ja selle tõttu täiustatakse jaamade ehitust pidevalt. Näiteks on passiivne jahutus üks kõige olulisemaid uuendus, mis hoiab ära kütuse ülekuumenemise ja paisumise ka ekstreemsetes oludes nii nagu seda nägime Jaapani tsunami tagajärjel. Kui tavapäraselt jahutab tuliseid kütusevardaid pumbatav vesi, siis hädaolukorras rakendub uutes reaktorites tööle loomulik konvektsioon, mis ei vaja pumpade abi ning jaam saab jahtuda maha ka olukorras, kus puudub igasugune elektriühendus.

See ja kümned teised näited on põhjuseks, miks tuumaenergia alases diskussioonis ei saa ja ei tohi võrrelda tänapäevaseid jaamu ja reaktoreid nendega, mis on rajatud aastakümnete eest. Paradoksaalselt on uute jaamade takerdumine poliitilisesse kemplusse üks põhjus, miks vanu jaamu kasutatakse pikalt peale nende prognoositud eluiga. Kuigi kõiki vanemaid jaamu uuendatakse pidevalt täiendavate turvameetmetega, siis algusest peale passiivsele turvalisusele üles ehitatud jaam on alati ohutum kui ka kõige põhjalikumalt renoveeritud vana. Kuigi täna töös olevate jaamade turvalisus on läbi aastakümnete end tõestanud, siis uute jaamade ehitamine tõstab meie kõigi turvalisust veelgi.

Pilt: Third Way Think Tank

Eestisse pole tuumajaama vaja!

Sõltumata sellest, kas me rajame Eestisse tuumajaama või ei, tarbime me juba täna arvestataval määral tuumajaamas toodetud elektrit. Seda ennekõike läbi meie pragmaatilise naabri Soome, kes toodab täna üle kolmandiku oma elektrist kahes tuumajaamas ning lülitab lähiajal sisse järgmise reaktori. Eesti impordib Soomest kuni kolmandiku oma elektrist, tarbides seega juba täna seetõttu palju tuumaenergiat. Samuti jõuab meieni nii Soome kui Leedu kaudu Rootsi, Valgevene ja Venemaa tuumajaamades toodetud elekter ja siit tekib minul küsimus, et miks me ostame seda sisse, kui me võiksime seda toota ise?

Pilt: Third Way Think Tank

Aga kuhu me jaama ehitame?

Sellele küsimusele vastab riigi eriplaneering. Tuumaelektrijaamal on palju nõudeid asukoha stabiilsuse, turvalisuse, ligipääsetavuse, jahutusvee ja muu osas. Esialgne hinnang on, et sobivad kohad on tööstusajalooga piirkonnad ranniku ääres. Kindlasti peaks kaaluma ühe võimalusena Ida-Virumaad, kus põlevkiviajastus lõpp tähendab ühest küljest nii kvalifitseeritud tööjõu olemasolu kui samas vajadust piirkonna majandusse investeerida.

Tuumajaamal on ka paljude teiste tööstusinvesteeringutega võrreldes meeletu eelis, mida ta saab pakkuda kohalikule kogukonnale lisaks kõrgepalgaliste töökohtade. Selleks on elekter — asukoha leidmisel võib olla võimalus müüa kohalikule omavalitsusele soodushinnaga elektrit just selleks kaalukeeleks, mis paneb omavalitsused selle investeeringu nimel võistlema. Seega kuigi paljud kohad Eestis tuleb tehnilistes või looduskaitselistel põhjustel välistada, on meil ruumi ja ka huvi jaama rajamise vastu.

Pilt: Third Way Think Tank
Jaga ja jälgi:
error2
fb-share-icon0
0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.