Tüdrukute päev
Täna oli tüdrukute päev ja ma kutsusin kohvile kõige kallima tüdruku, keda ma tean — oma tütre Nora, kes on nüüd juba suur ja käib koolis ja keda saabki meelitada kohvi ning juusturullidega.
Tegime nalja selle üle, kuidas me kaamera ees perekonda peame etendama aga natuke meenutasime ka neid isa-tütre hetki, mis meil olnud on. See, kuidas laps jalgrattaga elus esimest korda su käte vahelt välja väntab ja korda kohe külili ei prantsata, see mälestus jääb alatiseks. Norale meeldisid aga väga pehmed mängumõõgad, mida ma talle ja naabrilastele omal ajal meisterdasin (boffermõõgad, kes teab).
Kui aga selliseid mälestusi pole, siis mõnikord tundub, et noortega on hirmus keeruline ja raske ühist keelt ja meelt leida. Neil on justkui kogu aeg midagi käsil või südamel. Tänu oma tütrele tean, et see pole vaid abstraktne maailmavalu. Vastupid, need on tihti tõsised teemad ja paljuski meil ühised — kliimamuutused, LGBT+ õigused, elurikkus linnades, rattateed, naiste ja tüdrukute kaasatus ja nähtavus, haridus, vaesus jne. See on edasiviiv jõud, kui terve põlvkonna jagu inimesi midagi nii oluliseks peab.
Mul on hea meel, et Nora on mulle selleks aknaks, kust näen noorte muresid ja rõõme. Ütlen ausalt, et just see on mõnikord andnud mulle julgust neist teemadest laiemalt rääkida. Loodan, et tänasel päeval on teil kõigil oma elus mõni tüdruk, kellelt õppida ja kellele õpetada, kuidas ikka päriselt see maailm toimib 🙂
4
0