Pilt: Mana Kaasik

Kaplinski muru, kureeritud elurikkus

Tartu parkide üle käivas diskussioonis on hakanud läbi kumama see, millest olen ammu rääkinud. Kuigi värvilt rohelised, on paljud Tartu pargid liig sirgjoonelised. Madalaks pügatud muru ja kõrged puud ei loo eeldusi tihedama alustaimestiku kasvuks. Kui pole õitsvaid taimi, pole putukaid, pole putukaid, pole lindudel süüa ja nii edasi ja nii edasi.

Linnaparkide liigivaesust korvab aga südikate tartlaste rohkus. Olen varemalt korduvalt kiitnud Tartu 2024 kultuuripealinna projekti raames tegutsevat kureeritud elurikkuse tiimi ja teen seda ka edaspidi. Karin, Anna-Liisa ja Merle koos toetajate ja kaasamõtlejatega on samm-sammult ja kõrs-kõrrelt loonud kõik eeldused, et vähemalt südalinna pargid saaksid ärgata uuele hingamisele.

Tänane Postimehe artikkel räägib pikalt elurikkusest, kullerkuppudes ja siilidest. Ma tahan siia lisada veel ühe mõtte. Nimelt kui me loome visioone, näiteks mõne pargiala kohta, siis põhirõhk tundub olevat ilusal visuaaliseeringul. Milline see välja näeb, on küsimus, millele püütakse vastata.

See pole visioon! Visioon on läbimõeldud terviklahendus, mis tõukub olemasolevast ja tehtust, võtab arvesse linna peamisi arengudokumente ja üldisi suundumusi. Visioon pakub ka välja mingi täiendava mõõtme, mida varem ei olnud ning omab iseendast laiemat korrastavat mõju mõttemustritele ja linnakeskkonnale. Kuni me ei saa rääkida neist asjust, ei räägi me visioonist, vaid ehitusprojektist või -joonisest. Ka neid on viimasel ajal nähtud, aga Tartu tegelik visioon linnaparkide arendamiseks on kureeritud elurikkus.

Jaga ja jälgi:
error3
fb-share-icon0
0