Foto: Mana Kaasik

Eesti metsa abiks vol 2

Tõmbasin eile jalga matkasaapad ja võtsin aega, et harida end ühel keerulisel teemal: mis toimub Eesti metsades. Palusin endaga kaasa kolmandat põlve metsamehe Mart Eriku ja bioloogi ning fotograafi Urmas Tartese. Kindel on, et mõlemad mehed teavad metsast, looduskaitsest ja elurikkusest kaugeltki enam kui mina. Koos seadsime sammud Filmi-Vargamäe lähedale metsadesse ja põikasime hiljem läbi ka Järvselja põlismetsa kvartalist. Mida ma siis koha peal ja kahe metsatarga kaasabil teada sain?

  • Metsadebatt algab sellest, et kasutatakse sama sõna, kuid mõeldakse erinevaid asju. Majandusmetsas kehtivad teised reeglid kui hoiualal ning põlismetsas hoopis kolmandad. Nii nagu ei saa minna sae ja kirvega põlismetsa, ei saa nõuda majandusmetsas samade reeglite järgmist, mida rakendatakse kaitsealal. Kõige olulisem on, et meil valitseks tasakaal rangelt kaitstavate metsade, üleminekualade ja majandamiseks mõeldud metsade vahel.
  • Põlismetsasid, kus on kujunenud välja stabiilne metsakooslus ilma inimese sekkumiseta, on Eestis täna alles ainult kahes kohas — Järvseljal ja Porunis. Mõlemate vanus on pealt 200 aasta ning meil Eestis teadaolevalt vanemaid metsasid ei ole. Kõik teised metsad on ühel või teisel viisil inimese kujundatud. Kõik meie seenemetsad, mustikametsad või matkamajad on täna sellised, sest kunagi on inimene seal istutanud, raiunud või harvendanud.
  • Palju kurdetakse nn puupõldude rajamise üle. Tõesti on üsna võõrastav vaadata tihedalt teineteise kõrvale istutatud kuuski sirgetes tihedates ridades, mille vahelt ei tungi läbi ükski päikesekiir. Selline ei ole aga Eestis tavaline praktika ning metsa istutamisel või looduslikul uuenemisel eelistatakse aina enam segapuistuid. Üks oluline põhjus on kliima soojenemine, mis on muutnud puud vastuvõtlikumaks erinevatele haigustele ja parasiitidele ning segametsad on muutuvates oludes vastupidavamad. Metsandusharidus areneb ja õpib pidevalt ning suurem osa tänaseid monokultuure istutati siiski Nõukogude Liidu perioodil.
  • Viimasel ajal on riik astunud jõulisi samme, et võtta kaitse alla minimaalne hulk esinduslikke kasvukohatüüpe. Mõned neist on juba täna sada aastat inimesest puutumata, mõned täiesti noored metsad. Kindel on aga see, et siit edasi saavad nad areneda oma loomulikus rütmis. Selliselt leiavad seal kodu sellised liigid, kellele noorem majandusmets nii hästi ei sobi.
  • Lisaks loodusliku mitmekesisuse tagamisele toimivad kaitsealad õppevahendina inimestele — just siin on kõige paremini näha kliimamuutuste mõju ning võimalik looduselt endalt õppida parimaid strateegiaid sellega kohandumiseks.
  • Rangelt kaitstavaid metsi on Eestis paar protsenti. See ei ole piisav isegi ühe hundipere jaoks ning nii nagu alati, jäävad majandusmetsad peamiseks elupaigaks taimedele, putukatele, rohusööjatele., kisajatele ja kokkuvõtvalt kõigile metsaelanikele. Iga metsa elutsükli etapp on oluline ja vajalik ja seda on ka lageraielank. Jah — maha võetud puudest jäetud tühimik võib ju esmalt silma häirida, ent annab koheselt võimaluse neile taimedele, kes muidu elavad puisniitudel. Oluline on, et valitseks tasakaal ja säiliksid rohekoridorid.
  • Me rääkisime mõistagi ka raiemahtudest, kuid küsimus „milline peaks olema raiemaht Eestis?” on täiesti vale rõhuasetusega ning viib tagasi sinna, kust ma alustasin. Majandusmets, ehk mets, mille juhtiv eesmärgiks on teenida tulu, tuleb raiuda maha teatud vanuses — sealt edasi hakkab puude omavaheline konkurents nõrgemaid välja suretama, ehk algab metsa loomulik uuenemine, mis viib sajakonna aasta jooksul põlismetsa tekkeni. Metsa loomulik uuenemine tähendab, et nõrgemad puud hävitatakse parasiitide poolt, lükatakse ümber tuule poolt või jäävad alla võitluses valguse pärast ja kuivavad. Majandusmetsas on õige raiuda enne kui need protsessid pikalt kestavad.
Foto: Mana Kaasik
  • Omanikest rääkides, siis üks vastuolu, mis vajab käsitlemist, on metsaomaniku kohustused elupaikade kaitsel. Looduskaitse on tegelikult ju inimese kaitse, läbi selle tagame enesele sobiva elukeskkonna kestmise. Sellisena on see meie ühine vastutus ning kuigi igaüks on kohustatud sellele kaasa aitama, ei ole õiglane panna üksikutele metsaomanikele materiaalset vastutust ühe või teise liigi elupaiga kaitsmisel. See tähendab, et riik peab looduskaitseliste piirangute kehtestamisel tasuma omanikul õiglase kompensatsiooni saamata jäänud tulu näol. Ainult nii tekib omanikel tegelik valmidus mõelda kaasa ja toetada meie ühiseid looduskaitselisi piiranguid.

Oli pikka päev ja see siin on vaid lühike kokkuvõte kõigest sellest, millest rääkisime. Lisan lähiajal siia lehele ka videod, kus Mart ja Urmas avavad veel metsanduse ja looduskaitse erinevaid tahke. Seniks aga tahan korrata kõige olulisemat tõdemust: metsast peab rääkima ja metsast saab rääkida. Parim on seda teha rahulikult, näiteks metsas jalutades ning austades mitte ainult oma vestlusparnerit kui inimest, vaid spetsialisti ja kogemuste kandjat.

Suur tänu, Mart ja Urmas, et võtsite minule selle päeva ja ma püüan meie vestlusi edasi kanda ja anda oma tutvusringkonnas.

Fotod: Mana Kaasik

Jaga ja jälgi:
error2
fb-share-icon0
0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.