Aastavahetuse matk 2020/2021

Aastavahetuse võtsime Managa vastu matkates Jõgevamaal, Imukvere lähedal. Inspiratsiooni saime eelmise aasta matkast Valgamaal, mis päädis uue aasta vastuvõtmisega suitsusaunas ja toredate sõprade seltskonnas. Ka sel aastal jagasime aastavahetuse kaheks – esmalt telgiga metsas ja siis soojas metsamajas koos saunaga.

Matkamarsruudi valisime metsamaja järgi, mille leidsime Airbnbst. Seal lähedal ringi vaadates jäid silma sood, soosaared ja vana külatee, mille ääres järjest vanad taluasemed. Nii parkisime esimesel õhtul auto metsasihi äärde ning jalutasime öösel krudisevas lumes Mõistemäele, kus leidsime vanade puude vahelt lageda talukoha, milles aimata erinevate hoonete varemeid. Seadsime telgi kuuskede alla, küpsetasime veneaegset plekktünni söögilauana kasutades kanakarrit ja heitsime magama.

30. detsembril magasime end linnaasjadest välja, kinnitasime keha ja võtsime suuna üle soo ida suunas, Kirikmäe taluasemele. Temperatuur oli nulliringis või kraadi üles, maa polnud läbi külmunud ja jalg tahtis pidevalt poolest säärest soisesse pinnasesse vajuda. Need poolteist kilomeetrit andsidki meile hea võimaluse proovida esimest korda räätsadega liikumist. Ma pean ütlema, et see on vaevaline aga tõhus. Liikusime küll kiirusega kilomeeter tunnis, ent ilma abivahenditeta sumpaksime vist siiani sookailude ja põdra näritud mändide vahel. Põtrade jälgi oli kogu mets paksult täis, mõned kitsed ka sekka. Näha ei õnnestunud oma sumpamise käigus küll ühtegi.

Kirikmäel oli mõni aasta tagasi istutatud mets ja mõned sammaldunud vundamendijäänused. Edasi viis salapärane looklev rada läbi vanade metsade. Rada oli kohati täpselt hobimatkamise ja džungliseikluse piiripealne nauding — ilmselt mitu inimpõlve kasutamata tee on loodus taas endale võtnud, aga veel on inimese jälg näha. Käest kadus rada vaid korraks päeva keskel, kui jõudsime RMK metsatööde alale. Mitmel hektaril oli metsa tehtud, siht oli laiendatud sügavate kraavidega kruusateeks, rajatud eraldi tuletõrje veevõtukoht ja ümberpööramise ala. See kõik koos ilmselt 2000ndate algusest pärit Kaitseväe 1:50 000 kaardiga põhjustas väikese eksirännaku, aga peagi leidsime kaardi, kompassi, GPSi ja kõhutundega üles koha, kus teerada lageda servast jätkus.

Laagri lõime taas üles mahajäetud taluaseme kõrval, sirgetes ridades istutatud kuuskede all. Tänapäeval mulle teadaolevalt sellist monokultuuri enam tihti ei rajata, kuid siia polnud ürask veel hammast sisse löönud ja korralikud kuused varjutasid metsaaluse.

Ma ei kujuta aga ette, miks kõik need talud maha jäeti — kas süüdi oli võõrvõim, mindi mugavama elu peale või midagi kolmandat. Minu arvates võiks RMK aga tõsimeeli kaaluda meie jälgedes matkaraja loomist. Soo ja soosaared, metsatööd, mahajäetud talukohad, väänlevad salarajad — see vahelduv maastik räägib palju sellest, milline on olnud meie ajalugu, kuidas inimene jätab oma jälje loodusesse ja kuidas loodus võtab inimese tehtu taas üle.

Samas kuuskede all mööduski meie vana-aasta õhtu, mille võtsime vastu küll põõnates. Tõsi — Tuimõisa külast kostuv saluut äratas meid kesköö paiku, kuid hea uni on koos sooja magamiskotiga matkaja parim sõber.Järgmisel päeval tegime sõbra auto abiga juba hüppe metsamaja lähistele ja soojendasime kahe päeva jooksul natuke ligunenud konte saunas ja kümblustünnis. Ma pean siiski kiitma Eestis toodetud pealetõmmatavaid saapaid ehk overbootse (müüb neid Samelin ), tänu millele jäid jalad märjas lumes, soos ja lompides täiesti kuivaks. Samas koguneb higistatud niiskus siiski sokki mööda püksisäärtes ja need said õhtuks ikka märjaks. Sellise ilmaga matkata ongi konkurentsitult kõige vastikum — kõik saab lõpuks märjaks, midagi pole teha. Paar kraadi miinust teeb tegelikult olemise isegi palju paremaks — peaasi, et jätkuks lund vee sulatamiseks!

Metsamaja ise muidugi vääriks eraldi postitust, jääme aga napiks — „Põrgu”, nagu omanik seda kustub, on põrgulikult hea paik, kus eneses Fred Jüssit otsida. Maja leiate siit: https://www.airbnb.com/rooms/30372803

Teisel metsamaja päeval tegime pannkooke ja hiljem ka ühe rännaku kraaviservasid mööda Kukesaare soosaarele, kus asub looduskaitse all olev Kalevipoja luisukivi. See matk oli nagu muinasjutust — oksad olid värskelt sadanud paksu lume all lookas ja mets selle valge vaiba all hiirvaikne. Kuigi võtsime igaks juhuks räätsad kaasa, siis kraaviperved olid piisavalt kõrged, et hea saapaga sai kenasti kuivalt läbi. Kukesaar võlus taas oma vanade puudega, mille hulgas kolmeharuline kuusk — ristisin ta Kaitseliidu vanalt varustuselt nii tuttava kolme krooni järgi Kolme Kuninga Kuuseks. Oma üllatuseks avastasime aga, et Luisukivi juures oli käinud vahest päev varem ka keegi teine matkaja, kuigi tema saabumissuunda ei õnnestunudki lõpuks kindlaks teha.

Niisugune oli meie aasta lõpp ja aasta algus — märg, lumine, metsane, soine, saunane. Minu jaoks oli taas õppetund, et omal käel kaardi ja kompassiga saab mõni kord palju parema retke kui ametlikul matkarajal. Aga täitsa tõsiselt, RMK, vaadake kaarti ja mõelge selle peale, et seda mitmekülgset loodust ja vaatamisväärsusi tutvustada. Head uut aastat!

Fotod: Mana Kaasik

Jaga ja jälgi:
error4
fb-share-icon0
1