Setomaa suusamatk

Ilmateade ennustas lund ja külma ning töösse läks pikalt küpsenud plaan lubada endale üks suusatõrvalõhnaline ja lõkkesuitsumaiguline pisipuhkus. Taas viis tee meid Kagu-Eestisse, kus käisime suuskadel täpselt kaks aastat tagasi. Seekord seadsime sihid Lõunalaagrist kaugemale. Värska – Lontova – Piusa retk tähendas kokku kolme ööd telgis, kahte sõbralikku sauna ja 50 läbitud kilomeetrit.

Pildid: Mana Kaasik, Heikki Leis ja mõned ka Lemmit Kaplinski.

Algas matk aga muidugi juba varem, Lodjakojas suuski tõrvates. Rootsi kaitseväe kingitused, kuulsad „Valged välgud”, on meid kandnud varemalt nii Eestis kui ka polaarjoone taga Põhja-Rootsis. Kes on harjunud plastikuga, peab pettuma – need instrumendid on teisest puust ja vajavad tuld ja tõrva. Sõna otseses mõttes, vanasti sulatati tõrv suusapõhja sisse leeklambiga. Tänapäeval ajab asja ära kuumaõhupuhur, aga eesmärk on sama – anda suuskadele niiskust hülgav kaitsekiht, millele võib veel maitseks määret lisada. Suusapoe noormees puuris mind küll „Ok, boomer!” pilguga, kui ma puusuuskadele sobivat parafiini küsisin. Aga soovitatud roosa töötas ja viha ma ei pea. Olgu siiski selgitatud, et kas suuskade vanuse või minu kogenematuse tõttu muudab nullilähedane ilm suusapõhjad koheselt lumest tallaga platvormkingadeks, millel hädapärast komberdada saab.

Meie matkal oli seekord kaasas ka matkakelk „Telk”. Nimesaamise lugu on pikem eepos, aga ütleme nii, et truu kaaslane sai nime ja koha meie südames oma kuuleka teenistusega Rootsi mägedes ja kurudes. Kelgupõhjaks soetasin Prismast paariteist euroga tavalise laste „salvoka”. Valisin vaid natuke kallima, metalljalastega variandi ja see otsus on end kuhjaga õigustanud. Kui suusad tulevad kivisel maastikul jalast ja leiavad koha seljakoti küljetaskus, siis kelk lohiseb järel pea alati – kuigi etteruttavalt mitte päris alati. Seega vastupidavus on oluline.

Esimene katsetus Põlvamaal tõi kelgu ninasse mitu mõra, mille vastu läksid käiku klaasriie, epoksiidvaik ja kruustangide vahel silma järgi painutatud alumiiniumist servakaitse. Koorma katmiseks ja kinnitamiseks neetisin raami külge ka küünlaga määritud kangast katted ja aasad kinnitusrihmade pingutamiseks. Veolooma ehk enese külge haagin kelgu laia vöörihmaga, järgneb 2-3 m nööri ja kelgukinnitus paksu kummipaelaga .See viimane on väga oluline, et kelguvedamine oleks sujuv. Esimese pulka kohta on „Telk” väga funktsionaalne tulemus ja ühelgi matkal ei ole ma tema kohalolu märganud muidu kui tõusudel. Tubli, istu!

Märg üllatus

Headele ettevalmistustele vaatamata üllatas ilm meid Värska lõkkekohas krõbeda külma asemel piiri peal pakkiva lumega. Olime algusega niigi lootusetult hiljaks jäänud ja asusime rajale täispimedas. Lootus jõuda ühe hooga vähemalt Poogandi lõkkekohta luhtus peale esimest paarisada meetrit, kui äsjatõrvatud suusapõhjad pea olematu niiskuse lurinal enesesse imesid ja libisemast keeldusid. Kurja vandudes koperdasime viis kilomeetrit mööda RMK matkateed, kuni lõpuks laagri lihtsalt raja kõrvale püsti lõime. Sealt tabas meid hommikusöögi järel ainuke teel kohatud matkaseltskond ja Heikki Leis jäädvustas rõõmsalt ka mõned pildid.

Rõõmsaks tegi ka see, et kuigi lubatud krõbe külm tulemata jäi, olid üksikud miinuskraadid siiski oma töö teinud ja suusad libisesid kohevas lumes vaikse sahinaga. Poogandini möödus teekond üllatusteta, sealt edasi aga hakkas meie juba harjumuseks saav võitlus leida otsetee Poogandi ja Lõunalaagri vahel. RMK äpp, kümne aasta vanune topokaart ja kohati mittetöötav telefoni GPS kokku aitasid väga edukalt orienteeruda. Millega me polnud aga arvestanud, oli seesama pehme ilm. Otse üle soo kulgev siht sai meile saatuslikuks, kuna märjast mülkast läbi käinud suusk ilmselgelt ei täida oma ülesannet. Kaks aastat varem olime pea täpselt samas kohas pea täpselt sama lootusrikkalt tõdenud, et „ainult kaks kilomeetrit on veel” ja siis seda tõdemust kurjasti kirunud.

Siinkohas pean tunnistama, et Lõunalaagrisse me välja ei jõudnud ja kutsusime sõbra appi. Plaan oli ju jõuda õhtuks sõbralikku sauna ja kui me seitsme paiku lõpuks Koidulast mõned kilomeetrid idas soost väljusime, oli aeg suure plaani teostamiseks juba liiga hiline, meie peale 12 kilomeetrit ka liiga väsinud. Sõbrad ja saun kulusid hästi ära ja positiivsed emotsioonid võimaldasid järgmisel kahel päeval teha juba plaanipärasemaid hüppeid.

Peaaegu Petserist päriselt Piusale

Petseri tuled ära nähtud, sihtisime unisel pealelõunal üle põldude Võmmorski poole, et seejärel taas RMK matkateega ühineda ning õhtuks 12 kilomeetri kaugusele Piusa lõkkekohta jõuda. Diagonaalis üle põllu lõikamine on täpselt see, milleks kobakad puusuusad parimad on. Ei kitsa klassikasuusa, räätsade ega ammugi veel saapaga ei ole võimalik sellise kergusega vabalt valitud suunda liuelda. Nende hetkede nimel tasus mütata soos ja turnida üles küngastest.

Omaette väikeseks seikluseks sai Pelska jõe ületamine, kust leidsin uue tarkuse matkakelgu osas – olgu see mõõtmetelt ja kaalult selline, et saab sülle võtta. Mõnikord läheb vaja. Jõeületusega samavõrd tore üllatus oli Politseipatrulli ilmumine eikusagilt. Üks kohalik tee viib sind mõnekümne meetri kaugusele Eesti-Vene piirist ja Politsei huvi kahe kummalistel suuskadel kummalise vanderselli vastu on mõistetav. Kohtumine oli aga igakülgselt meeldiv ja kuniks ootasime keskusest dokumendikontrolli tulemusi lubati ka pilti teha mootorsaani detailidest, kuigi mitte ametnikest endist. Tegin varmalt ettepaneku, et juhukontrollile võiks järgneda ka meenešokolaad nagu seda pakutaks COOPi iseteeninduskassas ostukontrolli järel. Siiski ei pidavat riigil selleks rahalisi vahendeid jätkuma — teema, mille ma oma poliitkarjääri jooksul kindlasti lahendan!

Ülejäänud päev ja õhu möödusid nii nagu üks hästi määritud suusamatk mööduma peaks – vaikse sahina, krudina ja paari metskitsega. Meeleolukaid tõuse ja langusi võimendas taas suusapaar, mis pidas hästi langustel, libises tõusudel ja mille kandid on kulunud ümaramaks kui RMK asukohakirjeldused. Piusa lõkkekohta nimelt märgitud asukohas ei olnud. Sõelusime metsatuka pealampide valges edasi-tagasi läbi, kelk läbi kadakate kaasa lohisemas. Olime peaaegu lootust kaotamas, kui Mana leidis baltictrails.eu lehelt alternatiivsed koordinaadid ja seal ta oli. Selle info ka RMKle edastasime ja loodame, et nad oma lehel koordinaate parandavad. Seniks aga GPS vaade meie eksirännakutest – öösel, pimedas ja näljasena 🙁

Härmatanud Härma müürid

Ööd magamiskotis on kas higised või külmad, tihti on need seisundid omavahel seotud. Õhtuväsinuna kotti pugedes on ju hea tõmmata selge kogu maailma soe aluspesu, avastada poole tunni möödudes, et nahk on ebameeldivalt märg ja siis kotisuud paotades niiske nahaga lõdiseda. Korda vastavalt vajadusele. Poole öö pealt saabub siiski tavaliselt ekviliibrium ja uni kustutab sellised maised mured. Mina olen kasutanud viimastel matkadel ka magamiskoti sisevoodrit ehk linerit aga tunded on kahetised. Ühest küljest on see mõnus lisakiht, mida libeda nailoni asemel ümber keha tõmmata. Teisalt on pidev pusserdamine kotti sisse ja välja ronimisega ning pole midagi seikluslikumat, kui kaaluda öösel pikalt pissilkäimise plusse ja miinuseid ning avastada, et viimaseid on selgelt liiga palju.

Viimane tõeline matkapäev viis meid aga matkateed mööda 17 kilomeetrit edasi Härma müüride juurde. Siin asub Eesti kõrgeim liivakivipaljand Härma Mäemine müür ja sellest natuke väiksem Härma Alumine müür, mille ääres ka Härma lõkkekoht. Samast algas kevadel meie suur Eesti matk ja kuigi möödas alla aasta, oli nostalgiline tunne naasta kohta, kus viimati olime sõpradega lõkke ääres pea päikesetõusuni istunud. Toitu oli üle, gaas oli otsas ja vettinud pakunotist leiutatud Rootsi tulehalg ei võtnud tuld. Nii läksid gaasipõletile mõeldud katelokid otse lõkkerestile. Tagantjärgi tarkusena olengi vist varemalt liialt muretsenud ja kasutanud gaasipõletit ka siis, kui lõke kenasti praksumas. Kes aga loodab RMK lõkkekohtade peale, siis kindlasti kirves kaasa. See väidetavalt patenditud lõhkumisseadeldis, mida matkajale pakutakse, ei ole selgelt mõeldud puude lõhkumiseks. Kombineerituna märgade halgudega on ainus võimalus korralikku tuld saada ise peeni peerge rebides. Mina kasutan selleks Fiskarsi X7 kirvest ja pole enam kordagi hätta jäänud.

Viimase päeva hommikul läbisime rattarada pidi viimased kilomeetrid Piusa Ürgoru Puhkekeskusse. Kuigi matkatee läheb nõlva mööda ja on vaatelt kaunim, siis suuskadega seda rada kellelegi ei soovitaks – see poleks suusamatk, vaid matk suuskadega. Jalutasime küll hiljem puhkekeskusest jalgsi ka selle jupi tagasi ööbimiskohani, et teha aega parajaks järgmise saunakogemuseni. Puhkekeskuse saun on suur, soe ja sõbralik – soovitame.

Veel soovitame talvel

* Overbootsid. Must be! Ma ei läheks ilma nendeta enam iial kodunt välja. Tõsiselt.

* Menüü koostamisel on talvel märksa vabamad käed kui suvel. Kogu toit on kogu aeg külmkapis. Meie uus lemmik on verikäkk, mis võiga praetuna täidab kõhtu nagu ei miski muu.

* Pane õhtul keev vesi termosesse ja võta telki kaasa. Nii ei pea alustama hommikut lume sulatamisega, vaid saad termose kvaliteedist sõltuvalt kohe hommikukohvi kallale asuda (või vaid pisut leeki näidata katelokile)

* Hakkasime mõtlema talvise telgi peale. Meie 3-aastaaja Ferrino Atom 2 on meid teeninud väga-väga hästi sadadel öödel tuhandete kilomeetrite kaugusel ja tuhandete meetrite kõrgusel. Aeg hakkab aga vaikselt hammustama, samas talvele mõeldes tahaksin kõrgemat serva, et lumi nii kergelt telgi sisemusse ei jõuaks.

Jaga ja jälgi:
error3
fb-share-icon0
7