Sünnipäev Toonojal

See on kolmas kord, kui matkan sünnipäeva aegu Soomaal, vana Toonoja taluaseme ümber, kus täna asub RMK lõkkekoht. Ei, te ei leia seda loodusegakoos.ee lehelt, nagu ei leia paari teist matkajate kogukonnas teda ja hoitud pärli. Asi polegi selles, et Riigimetsa majandamise keskus midagi varjata soovib — nende standardite järgi ei ole Toonoja lihtsalt juurdepääsude ja mugavuste puudumise tõttu päris avalikuks kasutamiseks valmis ja nii on targem mitte liigset huvi äratada.

Tõsi ta ju on, esimene katsumus on pääseda üle Navesti jõe. Suurel suvel võib sumbata läbi koolmekoha, mõnel õnnelikul on olnud juhust tabada hetk, mil rippsillal taba ees pole, talviti saab tulla üle jää. Mina olen ühe korra seda viimast võimalust kasutanud, sel korral aga võtsime sõbraga kaasa kummipaadi ja meetodil kapsas – kits – rebane said üle jõe nii Lemmit kui õlled. Sünnipäev ikkagi.

Alternatiivne lähenemine on lõunast üle Kuresoo, aga siiani see minu sünnipäevatraditsioonide hulka ei kuulu. Kuigi vedasime räätsasid kaasas, siis muude tegemiste kõrval sel korra soo peale ka ei jõudnud.

Matkarada ise kulgeb mööda kunagist teed, mis viis tänaseks kaardilt kadunud Karjasoo külla. Maa-ameti kaardirakenduse pärandkultuuri kaardikihilt ta küll kadunud ei ole, muus osas on kunagisest külast järel aga vaid varemed, salapärane metsaonn ja ähmane mälestus. Aga see polnudki nii ammu, kui lahkus viimane elanik — alles aastal 1987. Rada on aga siiani väga heas korras ja ka märjema ilmaga esialgu täiesti kuiva jalaga läbitav. Puude vahelt vilksatab raba ning metsaonni logiraamatu järgi pidi rajal olema rohkelt nii marju kui seeni.

Lõbusamaks läheb astumine alles siis, kui enne pööret lõunasse on vaja ületada Toonoja ise. Poolununenud radadele kohaselt on purre ohates pooleks vajunud ja mõne meetri laiuse oja ületus tuleb improviseerida samasse kõrvale langenud puutüve pidi. Laename selleks purde veel igati kõbusat käsipuud.

Edasine rada on kindlasti mu lemmikute hulgas. Siin on piisavalt samblapehmust ja rabahõngu, võimsaid mände, vaikust ja samas aimatavat inimkäe puudutust. Kinnikasvamas kraavid, rajalt kõrvale lükatud palgiotsad, kõik annab aimu, et sa ei sisene mitte metsikusse tundmatusse, vaid tõesti – enda teada hoitud salamaailma, mis tervitab sind viidaga, kus pole kirjas mitte kui midagi. Kui sa just samblike keelt ei mõista lugeda.

Kevadised nired ja lombid niisutasid sokid korralikult läbi. Minu päevi näinud Samelini saapad koosnevad muidugi ka hulka aukudest. Korralikult määritud ja auguvaba saabas ilmselt toob ka siit kuiva jalaga edasi need mõned kilomeetrid kuni lõpuks tervitab sind lagunev maja ise ja sünnipäevamatka püha graal — põhjus, miks me üldse siia tulnud olime — ehe suitsusaun metsiku looduse keskel.

Sellega oli nüüd aga niisugune lugu, et Toonojal ei ole RMK küttepuid varunud. Hiluxiga läbi oja ja üle soo ikka ei sõida. See tõsiasi ei tulnud meile üllatusena, kahjuks ei õnnestunud aga korralikku metsakuiva lähedalt leida. Sauna kõrvale maha oli kukkunud üks suur kask, mille ilmselt RMK mehed olid jupestanud ja neist raiusin ma valmis ka pool riita puid. Eks keegi teine saab suve peale need ära kütta — aga ainult sauna, ärge lõkkesse neid loopige palun. Seitse tundi mõnest kuivemast halust kistud liistudega köetud ahi andis aga välja vast alla 40 kraadi. Täpselt ei tea, sest termomeeter oli lõhki külmunud ja viisime ta muu prügiga koos endaga kaasa.

Ega see kogemus ei teinud sünnipäeva vähem meeldejäävaks. Inimestest siiski võimalikult kaugel veedetud aeg, öö läbi lõugav öökullikari, kummalised röhitsused sooserval, tähistaevas, lõke ja suitsusauna hõng. Kõige selle nautimiseks pole vaja kuivi küttepuid ega korralikku sauna ja kõik see oli olemas. Omaette elamus on õues söögitegemine, kuigi ühe varasema külastaja tasemeni me ei küündinud ja mangomarinaadis lõhe jääb meist proovimata.

Hinge jäi siiski mure — majal on katus kokku kukkumas, saunal aknad ees ainult ausõna peale, alumine palgirida puha mäda ja vajab välja vahetamist, kerisest lendab sädemeid lakke… Mure hinges ütles, et nii nagu murdus purre, murdub ühel hetkel katki majakatus, kukuvad eest aknad ja saun ise, kui just ei põle, siis mädaneb varsti nii kätte, et päästa pole enam midagi. Ja sellest oleks tuliselt kahju, sest uut sellist sa enam ei ehita. Ei saa sa luba, ei vasta ta nõuetele, ei ole seda raha võtta.

Toonoja on osa kultuurimälust ja ta räägib meile maailmast, mida kutsusid omaks meie endi vanavanemad. Aeglasest ja eraldatud elust soode keskel, iseendaks olemisest maailmatuultes. Ütleb ju Soomaad tutvustav lehtki näiteks: „1940-41 aastad Toonojale erilist mõju ei avaldanud, samuti ei toonud suuri muudatusi Saksa okupatsioon.„

Sellest murest kantuna võtsin kõne RMK Pärnu-Viljandi külastusala juhile Riho Männikule. Olin end varem viinud kurssi külastuskorralduskavaga ja leidsin sealt, et Toonoja on õnneks endiselt hallatavate nimekirjas, prioriteediga 4. Kui ma end suure matkasõbrana esitlesin, oli Riho kõne esiti tõrges, aga siis hakkas jutt klappima. Kas oli asi minu siiras huvis või ongi RMK töötajad isehakanud metsakaitsjate tõttu tänapäeval pidevas kaitseseisundis, igatahes sain targemaks. Jah, 4. prioriteet tähendab, et vaevu jõutakse korra-paar aastas läbi käia ja kõige pakilisemaid asju teha. Soovi Toonojal hääbuda lasta aga ei ole, samas ei ole palju ka tööjõudu ega vahendeid. On küll kohalikke ettevõtteid, kes tahaksid piirkonda rohkem kasutada tasuliste matkade korraldamiseks, kas seda võimaldavad aga kaitsevööndi piirangud, seda peab alles arutama. Eraldi rääkisime, et kas ja kuidas teha huvilistega koos talgupäevi nii, et neil ka sisu ja kasu oleks. Igatahes — lõpetasime kõne vist sõpradena ja murest sai väike pakitsus — ma tahan teha nii, et ka järgmistel sünnipäevadel saan Toonojal käia ja kes teab, vahest sauna soojakski!

Selle postitusega tervitame meie väikse matkaseltskonna poolt Joosepit ja oskame vaid nõustuda eelmiste külastajate soovitusega — kutsu Kati kaasa, saab hulka rõõmsam!

Kõik fotod: Mana Kaasik

Jaga ja jälgi:
error3
fb-share-icon0
7