Isale

Mul on hea meel tähistada teiega täna oma isa, kirjanik Jaan Kaplinski 80. juubelit Eesti Kirjandusmuuseumi konverentsil “Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik. Jaan Kaplinski 80”.

Arne Merilai palus minult mõnda lühikest meenutus usutavasti just oma isa pojana ja seda ma püüan ka anda. Tõtt-öelda, ega ma muusse paneeli hästi ei sobikski. Meil on isaga palju ühist ja üks on see, et me hindame rohkem populaarteaduslikku kirjandust kui ilukirjandust. Ma võin pidada end eksperdiks papa Jaani alal, aga pean ausalt tunnistama, et kirjanik Jaan Kaplinski osas olen ma kohati päris nõrk.

Aga eks ma räägin teile mõned emotsionaalsemad, vahest isegi humoorikamad mälestused sellest, milline oli minu kogemus kasvada Jaan Kaplinski või papa Jaani lapsena Nõukogude Liidus. Mälestustega on aga see probleem, et neil ei ole sisukorda, peatükke, sissejuhatust ja lõppsõna.

Ettekande pealkiri ”Isale” on nagu kirjand vabal teemal – kõige keerulisem. Jaan andis kunagi ülikoolis ainet nimega „Teadus kõigest ja mitte millestki“. See on jälle natuke nagu semiootika, mida mina ülikoolis õpin. Olgu siis kõigest või mitte millestki, tegelikult tuleb juttu ju kõnelejast endast.

📚📖Nii on see juba ka spikris, mille mulle on jätnud kirjanik Jaan Kaplinski. Raamatust nimega „Isale” on täna siin konverentsil juba ka räägitud. Kui panete tähele, siis ka seal pole sisukorda ega peatükke. Need on mälestused vabas vormis, kus mõte hüppab nagu hüpertekst. Mäletan, kuidas Jaan ühel korral rääkis, kuidas ta kusagil väljamaa kirjanduskonverentsil kõneles eesti regilaulust kui hüpertekstist. Et kuidas hea esitaja saab motiivilt motiivile hüpata. Rehmas siis aga käega, et ega need kuulajad suurt aru ei saanud ta mõttest.Raamatus arutleb Jaan aga nii nagu minagi algul — millisele isale ta endast kirjutab? Jaani jaoks oli ajaloosündmuste keerises lahkunud isa ühelt poolt keegi, kelle ta pidi välja mõtlema. Fiktsioon. Teisalt oli isa ikka pidevalt lähedal just oma äraoleku kaudu. Minul ja teistel Jaani lastel on olnud tegelikult väga suur rõõm kasvada üles ilma nende hirmude ja kaotusteta. Aga ma usun, et mina ja mu õed-vennad mõistavad seda kahetist isatunnet hästi. Kui keegi on suur ja kuulus, kui teda tunnevad hästi paljud teised, siis eks see viib teda lähedastest natuke kaugemale ja teeb võõramaks. Nii et ka meil on olnud kaks isa – papa Jaan ja Jaan Kaplinski.

Võõrastele lähedaseks olemist üle kurtis Jaan tihti üheksakümnendate algul, mis oli tema jaoks majanduslikult väga hää aeg. Temast oli saanud omamoodi huvitav eksemplar ida-euroopa kirjanikust, kes ei kurtnud kurja saatust, vaid esines heas inglise, rootsi või näiteks prantsuse keeles. Kodu poolt olin mina väga rahul, sest Jaanile maksti valuutas ja eks see kandus üle ka noore poisi taskurahasse ja muidu võimalustesse. Kodus nõusid pestes võis kohe mitu soome marka teenida. Oli see pedagoogiliselt õige, nõud said igatahes puhtaks. Selle kõige juures kurtis Jaan aga tihti, et tunneb end kui kirjandusprostituut – call-girl, nagu ta ise kenasti väljendas. Ta lendab kohale, teeb oma asja ära, loeb luuletusi ja siis talle makstakse ja ta lendab tagasi sinna, kust telefonitüdrukud ikka tulevad.

See tagasi tähendas Jaani jaoks enamasti meie Mutiku maamaja, mille nad Tiiaga soetasid 1970. aastal. Suurem osa mu lapsepõlve ja Jaani-mälestustest kipub olema seotud selle kohaga Põlvamaal, tänases Kanepi vallas. Tsiteerides üht teist luuletajat, siis vast Mutiku on üks neid kohti, kus õitsvad Jaani valged ristikheinad? Tartus kutsutakse mõnikord arutult madalaks pügamata muru, metsikuid murulappe, kaplinski-muruks. Vahest kasvas see esimesena just Mutikul?

🌱🌼Kaplinski-muru kaitseks olen isegi sõna võtnud. Tollal aga tähendasid suved Mutikul mulle ja teistele lastele seda, et kevadel sõitsime linnast maale ja sügisel tagasi. Vahest korra-paar sai suve jooksul Põlvas käidud suuremat söögikraami toomas. Poe kõrval künka peal oli ka lastekohvik, kus sai peale poes käimist jäätist süüa. Olen mitmel korral mööda käinud sealtsamast, aga ei ole taibanud vaadata – mis sellest kohvikust saanud on?

🚗Sõitsime aga punase Ladaga. Oli see siis 05 või 07 või ma täpselt ei teagi. Auto oli meil juba üsna varakult, ma tegelikult ei kujuta ettegi, kuidas Jaan autoostuloa saanud oli. Tollal käis see ju kõik tutvuste ja töökoha kaudu. Ja korraga on silme ees see alumine Mutiku tee, mis nüüd on tagasi põlluks küntud. Pidi olema suvi, esiaken oli lahti, Jaani pikad juuksed lehvisid tuule käes ja ta lasi korraga rooli käest. Ei, auto ei kaotanud juhitavust, sest põlved olid kindlalt vastu rooli surutud ja enam-vähem sirgel teel sellest piisas, et autot kursil hoida. Ma olin pöörases vaimustuses, et mu isa midagi nii keerulist oskab ja iga kord ise hiljem autos korraga keelatud asjadega säbeledes sama trikki kasutades tuleb mulle meelde see hetk.

Teine mälestus on sealtsamast Mutikult, kus ma istun köögilaua taga, kui isa linnast tagasi jõuab. Ta tuli sealt bussiga, suur seljakott seljas. Või oli see spordikott, see polegi nii oluline. Igatahes pani ta lauale pooliku nätsupaki. Mitte selle tavalise veneaegse, kus pakis oli viis kas piparmündi või maasikamaitselist lehte. Ei, need olid nätsupadjad, vist koolamaistelised, mida hakati müüma vist päris 80ndate lõpus.Pakist oli padi või kaks läinud ja siis ta küsis äkki natuke piinlikkusega, et kuidas ikka see nätsumulli tegemine käib. Mõte sellest, kuidas ta tund aega Tartust bussiga sõites pingutasid nätsumulle teha – midagi, mis minusugusele marakratile tuli mängleva kergusega – see on millegipärast minuga jäänud. Võibolla mõistsin just siis, et isa ei olegi kõikvõimas – kuitahes palju luuletusi ta ka ei kirjuta, nätsumullide tegemises pole temast mulle vastast.

Tegelikult oli Jaan siiski peaaegu kõikvõimas ja sellest olen hakanud mina saama aru iga mööduva aastaga. Need minu mälestused kisuvad sinna Mutiku kanti ikka seepärast, et see oli koht, kus kogu pere kokku sai. Isata kasvanud Jaan lõi meile kõigile ühe pesa, kus saime mängida, kasvada ja õdede-vendadega omavahel kakelda…. tegelikult tänaseni välja. Üks asi on luua kujutelmi ja fiktsioone, olla kirjanik. Teine on selle kõrvalt luua maailma, kus sinu lapsed õpivad omal moel kõnelema valgusega. Õppisime meie ja õppisid Jaani lapselapsed, keda jätkub igasse talusoppi.Tahan nüüd aga teha ühe kõrvalepõike, millest ka isa oma raamatus ei pääsenud. Rääkida Isast või rääkida isale tähendab ka rääkida emast. Kõik Mutiku-suved said kaltsuvaibakirjud tänu Tiiale. Suured lastelaagrid kantseldas ära ikka Mamma Tiia. Ja tal oli ja on siiani veel üks salavõime, mida ei papa Jaanil ega meie meesperest muidu kellelgi pole. Tiiaga sai rääkida ka südameasjadest, kurjadest mõtetest ja muudest argiselt keerulistest asjadest. Ei tea, aga oskan aimata, et seda oskust on tarvis läinud mitte ainult ta lastel, vaid ka tema abikaasal, Jaanil. On kuidas on, minu peas on Tiia ja Jaan ikka käinud üheskoos ja kui ma täna kiidan kui hää ja huvitav oli kasvada Jaan pojana, siis ikka mõtlen, et teist samapalju olen kasvanud Tiia pojana. ❤️

Koos tegite te Mutiku aga koos oskasite tegelikult luua ka mõtteruumi, anda hää lastetoa. Tulen mälestusega Kanepi vallast Tartusse, kus me elasime konservitehase lähedal, Aruküla teel. Ma arvan, et ma olin kuuene, kui korra käidi Jaani telest intervjueerimas. Istusin suure toa diivanil ja jälgisin mängu. Ei tea, kas ettekavatsetult või minu jalakõigutamise peale tekkis reporteris huvi ka Jaani võsukese vastu ja ta lasi ka minul kaamera ees paarile küsimusele vastata. Kui vana sa oled pidi olema neist üks – kuidas muidu ma mäletaks, et see kõik juhtus kuueselt. Teisena küsiti aga, et mis on mu lemmikraamatud.

„Kääbik ja Muumitroll,” teadsin ma kindlalt, kuigi ise ei osanud lugedagi veel. Kui seda küsimust küsitaks täna, oleks ilmselt vastuski sama. See maagiline kirjandusemaailm, mis mind lapsest peale ümbritses on veel üks asi, mille sa meil edasi andsid. Kuigi vahest mitte alati päris nii nagu võiks oodata. Ma ei mäleta suurt midagi Karu Aabitsast, millest pahaselt nohisedes lugema õppisin.Aga selles oli midagi maagilist, kui ma ikka ja jälle veerisin raamaturiiulist täiesti arusaamatuid tähti: J R R Tolkien The Silmarillion. Aimekirjandusest pole isa suurt hoolinud, kuigi on kohtunud Stansislav Lemiga ja tõlkinud mitmeid lugusid. Aga ma usun, et ta mõistaks mind hästi kui ma kirjeldan seda hirmsat tunnet, kui sain teada – Keskmaad ei olegi kunagi olemas olnud. Sünklaanes kasvasid minu helmemännid… 💔

Selliseid mälukildude hüperteksti võibki jääda jutustama ja seda jutustamist on meie peres alati palju olnud. Kui panna laua taha meie meespere, siis kiskus jutt ikka fantastilistesse kaugustesse ja sügavustusse, olgu need siis lõunalaualoengud judaismist, arutelud vanema pojaga mustade aukude üle või geneetika, psühholoogia, informaatika, välispoliitikagi.Aga olgu, mul on aeg otsad kokku tõmmata. Püüdsin mõne sõnaga anda aimu, mis tunne on kasvada Jaani pojana, keda arvan end hästi tundvat. Eks ma proovin kunagi sama hästi mõista ka kirjanik Jaan Kaplinskit, aga täna on mul hää võimalus ikka õnnitleda juubeli puhul oma isa Jaani. Tegelikult on ta mul siin kõrvaltoas – tulin vanemate juurde juhuks, kui on selle Teamsiga arvutiabi vaja. Nii et astun nüüd siit kabinetist välja ja liitun papa Jaaniga suures toas.

Palju õnne, papa Jaan!

Jaga ja jälgi:
error3
fb-share-icon0
0