Elektrihinnast ja Roheleppest
Viimastel nädalatel oleme olnud Euroopas ja Eestis tunnistajaiks rekordilistele elektrihindadele. Tõsi, juhitamatu ehk tuule ja päikeseenergia osakaalu kasvades elektritootmises on hinnakõikumine oodatav tulemus. Siiski on trend selgelt ülespoole keskmise hinna osas ja täna maksame elektri eest üle kahe korra enam, kui vaid aasta tagasi.
Elektri hinnarekord on sündinud mitme erineva teguri koosmõjus, sealhulgas energiatarbimise järsk kasv koroonakriisist taastumise järel ja tuulevaikne suvi. Oma oluline osa selles on ka CO2 kvoodihindade tõusul, mis on tänane Euroopa tasandil kokkulepe. Peamine põhjus hinnatõusuks on aga seotud maagaasi osatähtsuse kasvuga elektritootmises ja selle fossiilse kütuse peadpööritavas hinnatõusus.
Lisaks kodude kütmisele asendatakse gaasiga tihti söejaamade sulgemisel tekkivat puudujääki, samuti täidavad juhitamatu taastuvenergia kõikumise kompenseerimiseks tootmistühimikke just maagaasil töötavad jaamad. Euroopas toodetakse maagaasist täna ligikaudu veerand elektrist ja see on tuumaenergia järel suurim elektrienergia allikas. Kuigi gaasijaamad on odavad ehitada, on neis toodetud elekter aga kallis ja tarbija on sunnitud maksma seda tasu, mida elektrinäljas turg temalt küsib. See on see reaalsus, millest on rääkinud Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi. Jah, välisühendused on taganud meile varustuskindluse, aga nüüd teame ka selle hinda. Me teame ka seda, mis juhtub Euroopa ühtsusega tõsise kriisi korral. Oluline osa Kesk- ja Lääne-Euroopast kasutab kodude kütmiseks maagaasi. Kui energianäljas Euroopat peaks tabama tõeline talv, lõpetab iga riik kõhklematult elektri tarnimise naabritele, kui tema enda inimesed külmetavad.
Elekter on ju elutähtis teenus, ilma milleta ei saa. Elektrita ei ole võimalik see Eesti, kus me elame, see Euroopa, mille osa me oleme. Elektri hinnatõus lööb aga kõige valusamalt neid, kelle sissetulekud jäävad alla keskmise. Nii on meie heade kavatsustega sillutatud rohelepe loonud olukorra, kus selle kulu jääb ühiskonna vähekindlustatud liikmete kanda. Kõrge elektrihind ei ohusta aga ainult madalama sissetulekuga elanikke, vaid niisamuti ka energiamahukad tootmisettevõtteid, mis on omakorda olulised tööandjad. Tekib olukord, kus elukallidus tõuseb, ent palgad stagneeruvad, luues vaesusriski seni hästi hakkama saanud peredele.
Minu jaoks on sellise vastutuse panemine haavatavamale ühiskonnagrupile sügavalt vale ja täielikult sobimatu minu arusaamisega Põhjamaisest sotsiaaldemokraatiast.
Mis on lahendused? Nii nagu koroonakriisi piirangutest tavaellu naasta aitavad meid lõplikult vaid vaktsiinid, saab krooniliseks kujunevat elektrinappust leevendada vaid uute elektrijaamade ehitamine. Et elada soojas ja valges, et liikuda, peame me tootma piisavalt elektrit — valguseks, soojuseks, transpordiks. Kui tahame loobuda mõnes neist sektoritest eemale fossiilsetest kütustest, siis peame võtma arvesse ka selle, et kuigi energiakasutus võib jääda samaks või väheneda, siis elektrikasutus kasvab hüppeliselt. Elektritootmise mõju keskkonnale peab aga oluliselt vähenema, seda nii emissioonide kui maakasutuse mõistes. Nende põhimõtete poole pürgib Euroopa rohelepe, millega suunatakse eesmärkide täitmise toetamiseks üle triljoni euro.
Küsimuseks pole kunagi olnud Euroopa tasandil kokkulepe jätkusuutliku tuleviku teekaardist. Seda on vaja ning Rohelepe on vaja ühel või teisel kujul ellu viia. Selle juures on aga minu hinnangul vaja tänaste teadmiste juures pidada silmas järgmist:
1. Tänane kõrge süsinikdioksiidi kvoodihind on andnud selge signaali uute emissioonivabade elektrijaamad rajamise vajaduse kohta, ent nende planeerimine, projekteerimine ja ehitamine ei sünni üleöö vaid aastatega. Eestis ei ole loota suurte tootmismahtude kasvu enne 2030. või isegi 2035. aastat. Seniks tuleb tõsiselt revideerida roheleppe tempot. Meil ei ole Euroopa tasandil kokkulepet sellest, et me loome madalama sissetulekuga kodanikele ja riikidele täiendava vaesusriski järgmiseks 10 – 15 aastaks. Kui me Euroopa Liidus ei võta arvesse tegelikke olusid, siis ei saa rohelepe olla muud kui utoopiline plaanimajanduslik käsulaud, mitte keskkonnasõbralik hüppelaud tulevikku.
2. Eesti ja Euroopa Liidu poliitikutel on aeg kuulata omaenda teadlasi, rääkida elevandist toas ja öelda välja, et ei ole mitte ühtegi teadmispõhist piirangut tuumenergeetika kaasamisele roheleppesse. Vastupidi, statistikale ja andmetele tuginedes on selge tema oluline roll tuleviku puhtas elektritootmises. Vaja on võtta täna see vastutus öelda välja tõde: tuumaenergial on kandev roll tuleviku puhtas elektritootmises. See võib olla esimesel hetkel mõnes riigis ebapopulaarne, aga rääkida roheleppest ilma tuumaenergiata on enda petmine ja oma valijate petmine meie kõigi puhtama tuleviku arvelt.
3. Me oleme saanud valijatelt mandaadi juhtida oma linna, riiki või Euroopa riikide liitu parimal võimalikul moel. Me ei ole aga saanud mandaati luua juurde vaesust ja seda siis omakorda sotsiaaltoetustega leevendada. Meil ei ole mandaati viia ellu rohelepet iga hinna eest, vaid ainult sellises tempos, mida me suudame välja kanda. Kui me selle unustame, siis võetakse meile antud mandaat ja antakse neile poliitilistele jõududele, kes sõnades väidavad end seisvat meie inimeste eest. Kas nad on aga valmis seda päriselt tegema või ainult sõnades on küsimus, millele mina täna vastata ei oska.
4
0